Taas käes igakevadine hülgepoegade emast võõrutamise aeg. Rannal pikutavad hülgepojad üldjuhul inimeste abi ja sekkumist ei vaja, välja arvatud juhul, kui nad on veekogust kogemata liiga kaugele sattunud või on vigastatud.
Eesti Loomakaitse Seltsi infotelefonile on tulnud mitmeid teateid rannal olevate hüljeste kohta ning inimesed küsivad, kas abituna näivatele hülgepoegadele oleks vaja appi tõtata.
Eesti Loomakaitse Selts pöördus ökoloog Mart Jüssi poole, kelle soovitus on, et parim, mida inimene aga sellises olukorras teha saab, on hülgepojale mitte liigset tähelepanu osutada ning hoida oma koerad rihma otsas, et nemadki hüljest segama ei pääseks. “Juhul, kui hüljes on avalikus kohas, näiteks ranna-alal, kus on palju jalutajaid, tasuks talle ettevaatlikult läheneda ning ta tagasi vette suunata. Kui hüljes on aga varjulises kohas, kus teda midagi ei ohusta, tuleb ta rahule jätta.”
Tasub meeles pidada, et hülgepojad on siiski kiskjad ja end ohustatuna tundes võivad nad enesekaitseks hammustada. Hülgehammustuse paranemine võtab üldjuhul kaua aega.
Hülgepoegadele on praegune aastaaeg esimene harjutus eluks, mil õpivad vaikselt ilma emata toime tulema. “Märtsi lõpp, aprilli algus on periood, mil hülgepojad saavad iseseisvaks ning hakkavad elupaika otsima ja nii nad randa satuvadki. Sellist olukorda, kus hülged massiliselt kevadel randa tulevad, külmal talvel ei teki, sest siis on nad merejääl ja inimasustusega kokku ei puutu,” sõnab Jüssi.
Kui leidja märkab aga hüljest olukorras, mis looma elu ohustada võib, näiteks asulas, sõidutee lähedal vms -, soovitab Eesti Loomakaitse Selts teatada leitud hülgest koheselt keskkonnainspektsiooni valvetelefonil 1313. Niimoodi jõuab info spetsialistideni, kes olukorda hindavad ja oskavad asjatundlikult edasi tegutseda. Samal numbril tuleks teatada ka siis, kui hülgel on silmnähtavad vigastused, näiteks kui ta on koertelt pureda saanud.