Rahvusarhiivi ajaveebis vahendab Reet Hünerson põnevat lugu sellest, kuidas rittmeister vabahärra Heinrich Homburgi järeltulijad Karuse kihelkonnas Põhjasõja järel pärisorjusesse langesid.
Aastate jooksul olen arhivaar Vello Naabri koostatud kartoteegi järgi sisestanud kinnistute andmebaasi andmeid mõisatega toimunud tehingute kohta. Imepisikeses käekirjas, sageli ainult Vellole teadaolevate lühendite abil on üles tähendatud palju väärtuslikku informatsiooni. On perioode, mille kohta tehingud jooksevad järjest ja arusaadavalt kui kellavärk. Varasema ajaga on asi keerulisem. Tehingute kohta pole allikaid säilinud või on need lünklikud. Tihti on Vello Naaber pidanud kartoteegikaardile lisama märkuse: "Mis edasi sai, ei tea." Polegi selge, kellele mõisa omandiõigus läks.
Kui kohanime kirjapilt varieerub, on alati mõistlik minna hoidlasse algallikate juurde ja nimi üle kontrollida. Säilikutest võib leida aga sageli muidki põnevaid dokumente. Neid lugedes võib aimu saada, kui lihtne oli elu keerdkäikudes omandist ilma jääda ja miks õigusjärgset valdajat on nii keeruline otsida.
Eesti- ja Liivimaal viis Rootsi kroon enne Põhjasõda läbi mõisate reduktsiooni. Põhjasõda ja katkuepideemia laastasid maa. Elanikkond vähenes, külad hingitsesid või surid hoopis välja. Mõisad olid laastatud või hävinud, paljud omanikud katku surnud, sõjakeerises hukkunud või maalt põgenenud. Valitses kaos ja viletsus, ametnikke ja kirikuõpetajaid igasse maanurka ei jätkunud. Surnuid ei jõutud kirja panna, sest ellujäänutel oli tegemist enesel hinge sees hoidmisega. Alanud oli jaht omanikuta jäänud maavaldustele. Taolistes oludes võiski juhtuda nii, nagu juhtus rittmeister vabahärra Heinrich Homburgi järeltulijatega.
28. juunil 1821 laekus Eestimaa Ülemmaakohtule mõisavalitseja Heinrich Homburgi kaebus enda ja oma sugulaste Lause Tönnise Michele Micheli, Lause Tönnise Michele Maddise, Lause Michele Tönnise Maddise ja Lause Hindriko Jurry Jaani nimel nõudega Saastna mõisa valdaja, adrakohtunik Andreas Peter Friedrich von Rennenkampffi vastu tagastada nende vanavanaisale (Urältervater) Rootsi rittmeistrile vabahärra Heinrich von Homburgile kuulunud Hanila kihelkonnas asunud mõis nimega Lesenow.
Heinrich Homburgi pöördumine Eestimaa Ülemmaakohtu poole. RA, EAA.858.1.2579, l 15
Heinrich Homburgi pöördumine Eestimaa Ülemmaakohtu poole. RA, EAA.858.1.2579, l 15p
Pöördumises märgitakse, et 1766. aastal on juba kellegi poolt protsessi alustatud, kuid see on rahapuudusel peatunud. 1816. aastal on Heinrich Homburg andnud Lääne Meeskohtule sisse ametliku palve anda Saastna mõisa all elavale Homburgidest pärinevale perekonnale vabadus ja Homburgi perekonnanimi. Mõni nädal pärast kaebuse esitamist lisandub uus nõue taastada Lesenowi mõis oma endistes piirides, lisaks mõisamaadele anda tagasi ka talumaa, mis koosnes kuue taluga Tauko külast, lisaks kaks talu Salevere (Sallofer) külast.
Endise Lesenowi mõisa maad piirnesid Saastna mõisaga. Pärast vabahärra Heinrich von Homburgi surma jäi Lesenow tema pojale, vabahärra Claus von Homburgile, kes suri raskeil sõja ja katku aastail, jättes maha kaks alaealist poega: Heinrichi ja Georgi. Poisid kasvasid üles talupoegade juures. Vabahärralikkust päritolust jäi neile mälestuseks vaid isa eesnimi Claus ja poistest said talupojad Lause Jürri ja Lause Hinrich.
Heinrich Claus Homburgi (Lause Hinrichi) järeltulijad olid vabad kuni 1752. aastani, mil endise Lesenowi alad Tauko ja Salevere (Sallofer) liideti Saastna mõisa külge. Ja 1784. aastal sai Lause Hinrichi pojapoeg Heinrich Homburg vabaks inimeseks.
Vabahärra Heinrich von Homburgi järglaste sugupuu. RA, EAA.858.1.2579, l 126
Kohtutee oli okkaline ja täis takistusi. Tõestada ära oma sinine veri ja saada tagasi pärusomand ei õnnestunud, sest juhtunust oli möödunud üle saja aasta. Tõendid olid head ja neid oli palju, aga ikkagi polnud need piisavad.
Kohtule esitatud tõendite põhjal sai selgeks, et Lesenowi kohal oli asunud härrastemaja, millest protsessi ajaks olid järel rohtunud varemed. Samuti oli Homburgidest Hanila kirikus järel hauakivi ja puidust vapikilp kirjaga "Homburg Erbenherr von Lesenow Anno 165… geboren". Hanila ja Karuse Margareeta koguduse endine õpetaja Ernst Lüdig tõendas: "Dokumendid räägivad ka ühest või teisest pärismatmisplatsist kirikus: on näiteks teada, kuhu maeti Virtsu ja teiste mõisate omanikud. Ka Homburgi perekonnale oli kindel koht kirikus olemas."
Juurdluse käigus jäid õhku mitmed küsitavused. Võib-olla see imeliku nimega koht Lesenow ei asunudki siin, Karuse kihelkonnas? Võib-olla oli Homburg vaid läbirändaja? Hanila pastor Diedrich Püschel sai konsistooriumilt loa säilinud dokumentidest ja kirikuraamatutest väljavõtete tegemiseks. See polnud lihtne, sest osa kirikuraamatuid oli tulekahjus hävinud, Lihula meetrika oli olemas alates 1766. aastast. Leiti dokument aastast 1766, mis tõendab, et Hanila kiriku eestseisjad kapten Krüdener ja kapten Pistolkohrs on pidanud vastama Saastna omaniku Friedrich Daniel Stackelbergi taotlusele saada ühe riigitaalri eest enda valdusesse kiriku kooris asuv Homburgi perekonna matmispaik, sest järeltulijate õigus hauale olevat ammu aegunud.
Hanila kiriku pastor Diedrich Püschell tõendab Homburgi hauakoha olemasolu Hanila kirikus. RA, EAA.858.1.2579, l 57
Just seesama Stackelberg annab 1784 vabaduse Heinrich Homburgile ja tema õele Liisale.
Kohtuprotsessi käigus valmib ka kolm varianti Homburgide-Lausede perekonna sugupuud. Tõendina lisatakse väljavõte 1685. aasta vakuraamatust.
Väljavõte Saastna mõisa vakuraamatust Salevere kohta, 1684. RA, EAA.858.1.2579, l 138
Kohtus tõdeti, et see, kui ühe küla nimest nagu Lesenow saab Ullast, olla tavaline. On palju analoogseid näiteid hääbunud vanadest küladest ja mõisatest, kus samale kohale tekib uus ja vana nimi on unustatud. Perekonna hauasambad ja vapikilbid on palju väärtuslikumad tunnistused kui lihtsalt võltsitavad ürikud. Asjaolus, et Homburgi lapsed sirgusid talupoegade juures ilma seisusekohaste kommeteta ja kasvatuseta, oli süüdi katkuajal valitsenud suur segadus, kus keegi alaealisi enda vastutusele ei tahtnud võtta. Eesti alade minekul Vene võimu alla polnud Homburgide järeltulijail lihtsalt jaksu ja võimalusi jõukate ja mõjuvõimsate perekondadega rinda pista, et käest ära läinud mõisat tagasi nõuda.
Saastna mõisnik, kapten Stackelberg ei näinud muidugi ette, et mees, kellele ta vabaduse andis, hakkab pikki aastaid kohut käima. Kuidas Heinrich Homburg sai hakkama keerulise ja ressursse nõudva asjaajamisega, pole teada. Tema teenistus mõisavalitsejana von Budbergi juures Harku mõisas, hiljem ka maja omandamine Tallinnas — seda kindlasti ei oleks saanud juhtuda lihtsa talupojaga, kes 18. sajandi viimasel kolmandikul adra tagant ära läks. Homburgid polnud siiski tegelased muinasjutust, on selge, et kohtus käimiseks pidid nad saama kelleltki tuge.
Keerukate seaduste ja jõudude vahekorra tõttu lõpplahendusena "ajaloolist õiglust" taastada ei õnnestunud. Vabadust justkui taheti anda, kuid otsust ei saadud välja kuulutada. 1828. aastal teatab Ranna-Läänemaa adrakohtunik, et ühendatud Karuse ja Hanila kihelkonnas pole kohtuniku puudusel kaks aastat ühtegi kihelkonnakohtu istungit peetud. Talupojad (kõik need Jürrid, Madised ja Tönnised) vabastati pärisorjusest tsaaririigi seaduste alusel, Ullaste ehk Lesenowi mõis ja selle alla kuulunud külad jäid Saastna mõisa omandusse.
Kuid kogu lugu viitab võimalusele, et ka tänapäeval võib Eesti elanike hulgas leiduda kunagiste sinivereliste järeltulijaid, kelle perepärimus "paremast päritolust" ei pruugigi olla puhas luule. Lihtsalt õnne on vähe olnud.
Reet Hünerson, spetsialist
Rohkem sõnaseadmise küsimus. Sain aru et tal ei olnud õigus olla vabahärra. Siis nagu ei võetud midagi ära vaid taastati algne olukord.
Väga huvitav fakt, et aadlist vôis elu viperuste tulemusel talupoeg sada. Sellist asja justkui ei kujutaks eales ette. Tänud kirjatüki eest!
Hea lugemine, tänud.