Naistepäev ja soorollid: õiged ja valed naised

Haapsalust pärit Sille Sepp on töötanud modellina. Ta teab, mida tähendab üleolev ja rollisuruv suhtumine. Kelli Seiton

Naistest rääkides tükib esikohale välimus ja suhe meestega, soolise võrdõiguslikkuse probleeme ei leevenda isegi 8. märtsi lillemeri.

„Ma ei ole modell, vaid see on mu amet,” ütles Haapsalust pärit Tallinna ülikoolis töötav Sille Sepp, kes on töötanud ka modellina. Praegu teab ta väga hästi, mida tähendab üleolev ja rollisuruv suhtumine. Keeruline on olla professionaal linnakorralduse alal, kui inimeses nähakse tihti vaid ilusasti riides käivat mannekeeni.

„Minu arvates ongi tähtis, kuidas keegi inimesi näeb. Kas ta näeb soo ja ameti taga inimest,” arutles Sepp. „Olen kohanud, et kui inimesed vaatavad pilte, kus ma olen modellina üles astunud, siis nad tõlgendavad, et see olengi mina. Aga on oluline teha vahet, et sellel konkreetsel pildil ma ei esinda iseennast, vaid seda naist, keda klient tahab kujutada.”

Naistepäev – ühed toovad lilleõisi, teised kasutavad päeva soolise ebavõrdsuse murekohtade tõstatamiseks. Lääne Elu küsitletud Läänemaa naised nimetasid probleemiks perevägivalda. Hea aspektina tõusis aga esile aktiivsete ja soolisi stereotüüpe murdvate naiste suur hulk. Ometi kohtavad ka oma elualal edukad naised alatasa n-ö šabloonset suhtumist, mis tembeldab naiste tegevusalasid õigeteks ja valedeks.

Tartu ülikoolis valminud doktoritöös uuris Liisi Piits, milliseid sõnu kasutame kirjalikes tekstides meeste ja naiste kohta. Üks järeldus oli, et naiste puhul räägitakse, milline on tema välimus ning suhe meestega, meeste puhul aga tema kohast sotsiaalsel redelil ehk sellest, kui edukas ta on. Piits tõdes, et kuigi tänapäeval teevad naised meestega peaaegu võrdselt palgatööd, on rollijaotus ja stereotüübid säilinud.

Sille Sepp meenutas intervjuud endise välisministri Marina Kaljurannaga, kus too tõdes, et naine peab olema teadlik, et kui ta on ühiskonnas aktiivne, siis hakatakse rääkima naise bioloogilisest kellast, riietest ja tema välimusest. Piitsa doktoritööst võib sellele kohe ka kinnituse leida: koos sõnaga „naine” kasutati näiteks sõnu „kena” või „suhtes”, mehe puhul aga hoopis „edukas” või „rikas”.

„Minu arvates on hea näide ka suhtumine naisesse kui staatusesümbolisse à la „mul on ilus naine, järelikult ma olen edukas”,” ütles Sepp, „et ei nähta naist kui inimest, vaid mingit šablooni, milline ta olema peaks.”

Haapsalu vehkleja Katrina Lehis on puutunud kokku stereotüüpidega nagu „naine peab ikka ilus olema” ja „sport ja higistamine pole naiselik”. Ta ütles, et pole neid tõemeeli kuulanud. Seda enam tunnetab Lehis nüüd oma esimest last oodates uusi kohustusi, mida täiesti võõrad inimesed talle kui naisele julgelt peale suruvad. „Olen lugenud uudisteportaalidest kommentaare, kus öeldakse, et mu karjäär vehklejana on nüüd läbi. Eeldatakse, et naine on see, kes tegeleb lapsega, ja ta ei saagi enam kuhugi minna ega midagi teha,” rääkis Lehis.

Lehise tippspordist loobumise teated tulevadki võhivõõrastelt kommentaatoritelt, mitte temalt endalt. „Ma ise küll ei arva, et karjäär on läbi. Muidugi, kui laps on väike, siis peab temaga rohkem olema, aga seda teeme elukaaslasega mõlemad,” arutles ta.

Praegu kavatseb Lehis tippspordis jätkata. Kuna Lehis ootab oma esimest last, ei tea ta veel, millal saab ta sporti tõsisemalt naasta. Kindel on aga, et samamoodi nagu naine ja elukaaslane naistepäeva tähistavad – lihtsalt koos olles –, hakkavad nad jagama ka lapse eest hoolitsemise ülesandeid.

Kuidas stereotüüpidest välja murda? “Oma töös noortega olen näinud, kuidas ühiskondlike mõttemallide üle arutlemiseks on vaja stamparusaamade küsitavuse alla seadmist. Mäletan kasvõi Saksamaal läbitud praktikat, kus noortekeskuse meessoost grupijuhendaja hakkas koos tüdrukutega kokkama, naisjuhendaja viis läbi aga jalgpalli trenni. Ja neid tegevusi ka vahetati omavahel," märkis Sepp. Olukord, kus poisid ja tüdrukud saavad mõlemad harjutada paljusid rolle loob tema hinnangul pinnase olukorraks, kus ei eeldata, et üks või teine amet on justkui naiselik või mehelik.

Kogukond, kus naised ja mehed kannavad eri rolle, on tema hinnangul mitmekesisem ja tugevam. Katrina Lehis võib näite tuua vehklemisest. Kui ta laseks end survestada stereotüübist, et naine peab lapsega koju jääma, loobuks ta tippspordist ja ühtlasi sellest, milles ta edukas on ning mis talle rõõmu pakub.

„Ma mõtlengi pigem: ei ole nii, et pean midagi olema või tegema. Ei lase end survestada,” sõnas Lehis. „Mehed ja naised on küll erinevad, aga selle taga on ikkagi erinevus inimeste vahel. Pole olemas vaid ühte õiget ning kindlat mudelit, milline naine peab olema,” võttis Sepp kokku.