5

Anvar Samost: ametid lahkuvad Tallinnast

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Anvar Samost. Foto: erakogu

ANVAR_SAMOST

Anvar Samost

kolumnist

Ametite ja asutuste pealinnast välja kolimise kriitika näitab kui halvustavaks on muutunud suhtumine kõigesse, mis asub väljaspool Tallinna ringteed.

Sisekaitseakadeemia Ida- Virumaale viimise võitlus on vaid pilootosa paljuosalisest poliitdraamast, mis hakkab kujutama riiklike asutuste Tallinnast väljakolimist. Kui keegi tahaks teha algupärast poliitilist teleseriaali, siis materjal vedeleb siin maas – vaevalt, et ka kõige hoogsam fantaasia suudab võistelda kirgede ja pööretega, mis peagi lahti rulluvad. Seda muidugi juhul, kui valitsusel ikka on nii palju mune, et otsus ära teha.

Juba saamegi näha, kuidas siseminister Andres Anvelt, kes ametisse asudes oli veel päris kindel sisekaitseakadeemia ümberpaigutamise toetaja, on ministeeriumis nii hästi ära kodustatud, et oma erakond on sunnitud teda juhatuse tasandil tehtud otsuse ning Jaak Alliku jõulise avaliku pöördumisega ajakirjanduses  „toestama”. Ei maksa näha nõrkust üksnes ja personaalselt Anveltis – olen kindel, et samasugust ümberpööramist suudavad oma valdkonna ministriga teha veel paljud riigiametid.

Rahandusministeeriumist lekkinud „Korbi nimekiri” sisaldab näiteid võtetest, mida ametnikud parimas „Jah, minister” stiilis oskavad poliitikute suunamiseks rakendada. Muidu ontlikku Tallinnast äraviidavate esialgsesse nimekirja olid jõudnud riigi äriühingud ning eriti geniaalse lükkena haridusministeeriumi Tartust Tallinnasse tagasitoomine. Ei tea, kuid oletan, et need miinid ei sattunud sinna poliitiku käe läbi. Mõeldud olid need ilmselt selleks, et veenda dokumendi lugejaid: kogu plaan on läbinisti sõge.

a mida kõike oleme viimaste nädalate jooksul kuulnud mitte ainult Narva, vaid sisuliselt kogu Tallinna ringteest väljapoole jääva Eesti kohta. Seal ei ole sobivaid elamispindu, ei ole korralikke ühendusi Tallinnaga (see muide vastab tõele), ei ole häid koole, ei ole vaba aja veetmise ja sportimise võimalusi. Selgub, et väljaspoolTallinnat ei ole isegi inimesi, kes kõlbaksid riigiasutustesse tööle ning kui jutt käib Ida-Virumaast, siis on seal ka lihtviisiliselt ohtlik ning seal võib kiiresti venestuda.

Tallinnas tegutsevaid ametnikke ei näi häirivat, et see jutt ei ole tõsi ja mõjub solvavana neile, kes veel mingil põhjusel Ida-Virumaal või Lõuna-Eestis elavad ja pole Tallinnasse kolinud pärast seda, kui riik mõne haruasutuse seal sulges – ning tegelikult räägib samade ametnike ja poliitikute võõrandumisest ja tegematajätmistest.

On mugav tuua näidet Ida-Virumaal tegutseva justiitsministeeriumi vanglate osakonnast, öeldes, et tegelikult käib suur osa seal töötavatest inimestest Jõhvi tööle Tallinnast või Tartust. Miks nad peaksidki pered ära kolima, kui kogu riigiaparaadi vaikne suhtumine on: küll me nad sealt lõpuks tagasi kolime?

Kui nüüd riigiasutuste Eesti peale laiali jagamine tõeliselt ära tehtaks, siis oleks neid, kes hea töökoha nimel Tallinnast mujale kolivad kindlasti rohkem, kui seda vanglate osakonna üksikut juhtumit vaadates. Üks osakond on eksperiment, mis võib lõppeda teadagi kuidas. Paarkümmend suuremat asutust Eesti eri otstes annaks aga juba signaali püsivast kindlusest, et väikestes linnades saab ka nõudlikumat ja paremini tasutatud tööd.

Siis lähevad asja ette ka maakonnakeskustesse rajatud riigigümnaasiumid, ujulad, moodsad spordisaalid või ka loodetavasti millalgi valmiv Tallinna-Tartu neljarealine kiirtee. Samuti uued saarte liinide laevad ning riigisisesed lennuühendused – kõigil neil oleks senisest rohkem mõtet ja kasutust. Rääkimata riigi toetusega ehitatavatest uutest üürikorteritest.

Inimeste liikumine töökohtade järel pole Eestis midagi uut. Oleme kogenud mitukümmend aastat, kuidas noored Tallinnasse koonduvad ning sellest annab tunnistust ka Tallinna plussis loomulik iive ja kasvav elanike arv. Ei mäleta, et praegu riigiametite väljaviimise vastu võitlejad oleksid suuri pisaraid valanud, kui järjekordne kontor Kuressaares, Valgas, Jõgeval või Viljandis kinni pandi ning selle töötajatel oli võimalus, kas vähemkvalifitseeritud töö otsida või pealinna kolida.

Jään ootama kultuuri- ja avaliku elu tegelaste pöördumist riiklike institutsioonide Tallinnasse jätmise toetuseks. Seriaali tahaks ka.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
uskmatu+toomas
uskmatu+toomas

Ca 20.aastat saamatust on jätnud nii sügava jälje,et selle parandamiseks läheb aastaid.Praegune ennaktempos lahmimine midagi head ei too.Õppige mehed raha lugema !Kas nendest -Eesti Õhk,USA`s põlevkivi kaevamine,jäälõhkuja Botnica, praamihanked ect.veel vähe on?

Invaliid
Invaliid

Peterburi tulex kõik EW võimuaparatuur kolida..oma leivaisadele lähemale…

Maidu
Maidu

Maaelu elavdamiseks tuleks eelkõige ülikoole maale viia, esmalt maaülikool. Rail Balticu asemel raudteed Narva, Tartu, Pärnu, Haapsallu, Virtsu ja poleks probleemi Tallinnas töötamise ja maal elamisega.

tõepoolest
tõepoolest
võtke aru pähe. mida on võimalik saavutada massilise asutuste ümberkolimsega ,, kulutusi riigile , inimesed kaotavad töö, kahtlane ,kas need ametikohad on võimalik täita oskusliku uue kaadriga nii ruttu kui vaja. Riigi toetusega uued ametikorterid võivad küll asjale jumet lisada, aga kes ikka tahab olla tööl nn.sunniviisilisena sõltudes korterist, mille said kasutusse teatud asutuses töötamise tingimusel. Kui töö ei sobi või elukorraldus uues kohas osutub raskemaks kui arvasid,kas siis lapsed ja varandus kokku ning vanasse paika tagasi. Ja mis seal siis ees ootab ,kui eelmine elupaik müüdud või mida iganes ja uut tööd ju ka vaja otsida. Selle valitsuse otsuseid… Loe rohkem »
Imelik
Imelik

“Naelapea” sai praegu küll täpse tabamuse.

wpDiscuz