Levinud ja vettpidav on elutõde, et inimest hinnatakse tema tegude, mitte jutu järgi. Kui aga laiendada seda võrdlust inimeselt riigile ja riigi institutsioonidele?
On ju praegugi väga tore lugeda, kuidas peab sotsiaalministeerium oluliseks naistevastase vägivallaga tegelemist. On pidanud seda oluliseks juba viimased 3–4 aastat, millest andis tunnistust naiste varjupaikade rahastamise aluste ja töö kvaliteedinõuete väljatöötamine 2013. Peab oluliseks praegugi, 2017, vähemalt sõnutsi. Nüüd peab aga sellest vist märku andma varjupaikade rahastamise vähendamine tervelt 100 000 euro võrra, kvaliteedinõuetes suurte järeleandmiste tegemine ja varjupaigateenuse pakkujate vahetamine odavamate vastu.
Varjupaigaspektaakel kolmes vaatuses (loe: riigihange maakondades vastavate teenusepakkujate leidmiseks, konkreetselt Läänemaal eelmise aastaga võrreldes 58 protsenti väiksema rahalise piirmääraga) möödunud aasta lõpus lõppes nõnda, et selle aasta 1. jaanuarist on lõpetanud oma tegevuse ja sulgenud varjupaikade uksed seitse seni naisteabile keskendunud organisatsiooni, mis koondasid asjakohast pädevust ja pakkusid seni teenust üheksas maakonnas, sh Läänemaa naiste tugikeskus koos filiaaliga Hiiumaal. Nende asemel pakuvad naistele nüüd kaitset ja abi muud „tuntud ja tundmatud”, kes tegid piirmääradesse mahtuva pakkumuse.
Asi ei ole iseenesest selles, milline organisatsioon varjupaigateenust osutab. Asi on selles, millist abi ja tuge on asjaomasele tugikeskusele eraldatud raha eest võimalik ohvrile anda. Küsimus pole mitte tasuta voodikohas, vaid teenusepakkujate pädevuses ja koolituses, abi ulatuses ja kvaliteedis. Järeleandmised selles (nagu uute piirmäärade alla mahtumiseks tuli teha ja pakkumise kolmanda vooru võitjad tegidki) lasevad aga oma kibedaid vilju vägivallast räsitud naistel maitsta juba nüüd, uue korralduse kehtimise esimesel kuul.
Näiteks on juba nüüd puhkenud pahandus Lääne-Virumaal, kus keeldub uus teenusepakkuja üle võtmast kaheksa naise esindamist nende pooleliolevais kohtuasjades: elatise määramine lastele, kaasomandi jagamine, laste hooldusõigust puudutavad küsimused. Ministeerium leiab, et uute nõuete järgi ei peagi seda tegema. Olen lugenud, et nii mõnigi uus teenusepakkuja on avalikult kinnitanud, et umbes üks tund juriidilist ja psühholoogilist nõustamist ohvri kohta peaks piisav olema.
Ometi näitavad nii maailma praktika kui ka üle ilma tehtavad uuringud üheselt, et aastaid mutta trambitud naised pole esialgu pikka aega võimelised enda eest seisma ei psüühiliselt, juriidiliselt ega tihtilugu ka mitte majanduslikult. Ilma pikaajalise toe ja nõustamiseta pöördub üheksa naist kümnest tagasi oma vägivaldsesse suhtesse. Kuni surm nad lahutab – tihtipeale sõna otseses mõttes, sest statistiliselt 47 protsendi (peaaegu poolte) naiste mõrvajuhtumite süüdlane on nende oma elukaaslane või abikaasa.
Üks asi on kokkuhoid otsese ohvriabi pealt (puudulik nõustamine nii psühholoogiliselt kui ka juriidiliselt ja alaesindatus kohtuasjades), teine asi on aga koolitamata isikute lubamine nii tundlikku valdkonda nagu ohvriabi. See on sellepärast, et naistevastase vägivallaga on seotud lugematul arvul müüte, mida me teame ilmselt kõik, kuid mis tänapäevaste uuringute alusel ei vasta üldse tõele ja mis kahjustavad tegelikult veelgi oma levikuga lähisuhtevägivalla ohvrite positsiooni. Nii et … ma kardan väga, et uus valitsus on meid nüüdse naisteabikorraldusega paisanud tagasi kuskile 2013. aasta eelsesse või veelgi varasemasse aega. Veelgi hullem, seisu, kus on teenus paberil ja jutu järgi ju täiesti olemas, aga kas ka sisult ja päriselt?
Tere Aidii, kas ulme ja kuulujuttude asemel voik votta kontakti teenuse pakkujatega ja kirjeldad fakte mitte luule, mida levitatakse. Kas on raske ütelda, et Ohvrid saavad jätkuvalt abi sõltumata sellesy, mis mtü seda parajasti opereerib.
Võib juhtuda et uued teenuse osutajad on kvalifitseeritumad.
Mitme juudirublalise eest selle artikli valmis treisid Aidi?