Reedel peeti kultuurimajas taidlejate aasta tähtsaimat pidu: vähegi viitsijate päeva. Muidugi on maakonna laulu- ja tantsupidu samuti tähtsad ja toovad suuremagi hulga esinejaid kokku, aga need on ametlikud peod, kus esinejad panevad ilusad riided selga ja tantsivad sätitud samme.
Vähegi viitsijate pidu on hoopis teistmoodi pidu. Selline, kus tantsija-laulja-näitleja saab end lõdvaks lasta, väikse vimkaga ja huumorivõtmes etteaste teha ning jalga keerutada. Pole valgeid linu ega catering’i, iga seltskond võtab ise head-paremat kaasa. Et inimestele on selline ettevõtmine meeltööda, näitab seegi, et peakorraldaja Marju Viitmaa on juba mitu aastat pead murdnud, kuidas need pool tuhat inimest kultuurikeskusse mahutada.
Sel aastal aga hõigati välja, et praegusel kujul jääb vähegi viitsijate pidu viimaseks. Nutuvõru küll kellelgi suu ümber ei paistnud, aga leiti, et väärt ettevõtmine võiks mingil moel ikka jätkuda. Pidulik vastuvõtt, kus aukirju ja tiitleid üle antakse ja veiniklaase kõlistatakse, pole ikka päris see.
Tegelikult polegi välistatud, et vähegi viitsijate pidu ka järgmisel aastal tuleb, sest lõpetamise põhjus ei peitu mitte selles, et korraldajad enam ei tahaks või taidlejad ei viitsiks kokku tulla. Põhjus on väga proosaline – haldusreform. Kuni pole selge, kuidas Läänemaa omavalitsusliit, kes on olnud üks rahaandjaid, pärast sügisesi valimisi ja maavalitsuse kadumist toimetama hakkab, pole õige anda lubadust, et tuleva aasta jaanuaris taidlejad taas kokku saavad. Seda enam, et tulevast aastast pole enam maakonnastki osa.
Nii et haldusreform, mis tundub lihtsale inimesele olevat poliitikute pärusmaa, puudutab meid palju rohkem. Peale aadressimuudatuse puudutab see ka traditsioonilisi maakondlikke ettevõtmisi, riigiasutuste tööd ja palju muud.