Edward Lucas: USA suuruse allikad asuvad välismaal

Ameerika Ühendriikide hiilgus oli eelmise reedeni vaieldamatu, kirjutab Edward Lucas BNSi vahendatavas kolumnis.

President Donald Trump ei ole suutnud mõista – seda näitas selgelt tema hooplev ja hüsteeriline ametisseastumiskõne – et riigi hiilguse allikad ei asu Ameerikas, vaid välismaal. Kogu oma protektsionistliku ja "Ameerika ennekõike" retoorika juures toetub Ühendriikide mõjuvõim maailmas vaid osaliselt selle sõjalisele jõule ja majanduslikule kaalule. Liitlassuhted on palju tähtsamad.

Ühelgi teisel riigil maailma ajaloos pole olnud rohkem liitlasi ja keegi pole suutnud neid paremini ära kasutada. USA liit teiste riikidega aitas sel alistada Natsi-Saksamaa ja keiserliku Jaapani. Koos liitlastega õnnestus Ühendriikidel võita külm sõda.

Ameerika kirjutas koos liitlastega külma sõja järgse maailma reeglid – globaliseerumine, demokraatia levik, toetus universaalsetele inimõigustele, sõjaline sekkumine genotsiidi ja muude metsikuste ärahoidmiseks ning reeglitel põhinev rahvusvaheline kord, kus jõud ei tekita ilmtingimata õigust.

Need liidud on kümnetest rikastest, demokraatlikest ja seaduste valitsetud riikidest koosneva lääne vundamendiks. Nende riikide summaarne rahvaarv ületab miljardi ning sisemajanduse koguprodukt küündib ligi 30 triljoni dollarini. Tegemist on (või oli) maailma parima lootusega levitada õiglust, vabadust, õitsengut ja stabiilsust.

Läänel oli juba varem raskusi. See on lõhenenud, häiritud, stagneeruv, seisab silmitsi Hiina esiletõusuga ja oma majandusmudeli üha sagedasema läbikukkumisega. Härra Trumpi võit aga jätab selle lagunemise veerele. Uus president ei võta liitlassuhteid tõsiselt. Ta ignoreerib varasemaid lubadusi. Reeglid on kaotajatele. Loeb võitmine ja "Ameerika ennekõike".

See röövellik, ennast täis ja paroodiat meenutav naeruväärselt rumal lähenemine toob meelde Otto "ärge kutsuge mind rumalaks" Westi, Luure Keskagentuuri (CIA) endise salamõrtsuka, keda Kevin Kline mängis mälestusväärsel moel 1988. aasta filmiklassikas "Kala nimega Wanda".

Aga see on tragöödia, mitte farss.

Sarnaselt oma väljamõeldud ametivennale, kes uskus, et Londoni metroo on poliitiline liikumine, on härra Trumpi teadmistes jahmatavad lüngad. Ta ei saa aru USA "tuumatriaadist" – merel, õhus ja maismaal baseeruvatest tuumarelvade stardisüsteemidest. Ta nimetab NATO-t iganenuks, ehkki ei tea, kes sinna kuuluvad, ja usub, et see ei tee midagi terrorismi vastu võitlemiseks.

Hiljutises usutluses ajalehele Times asetas ta USA kõige tähtsama sõbra maailmapoliitikas – Angela Merkeli – Kremlis istuva pahatahtliku endise KGB töötaja ja kleptokraadi Vladimir Putini kõrvale.

Just suhted Venemaaga kujunevad kõige tõenäolisemalt kohaks, kus tema juba praegu habras ja tähelepanuväärselt ebapopulaarne valitsemisaeg karile jookseb.

Viimastel aastakümnetel on kõik USA presidendid üritanud Kremliga sõbrustada. Ronald Reaganit võlus jutukas ja organiseerimatu Mihhail Gorbatšov. George H. W. Bush tegi sarnase vea, keeldudes 1991. aastal oma argpükslikus kõnes vabadust armastavatele ukrainlastele nende iseseisvuspüüdlusi toetamast. Bill Clinton oli lummatud demokraatia ja kapitalismi paljulubavusest Boriss Jeltsini Venemaal.

George W. Bush vaatas Vladimir Putinile silma ja "nägi tema hinge"; teised on näinud vaid tähti K, G ja B. Barack Obama toetas 2009. aastal suhete taaskäivitamist, uskudes, et härra Putini värske otsus panna ametisse marionettpresident Dmitri Medvedev kujutas endast tegelikku võimuvahetust.

Kõik need katsed lõppesid pisarais.

Nõukogude Liit lagunes ning Boriss Jeltsini võim varises keset korruptsiooni ja majanduslikku läbikukkumist häbiväärsel kombel kokku. Härra Putin osutus reformimeelse moderniseerija asemel käremeelseks bürokraadiks, kes purustas esmalt kodus meedia ja poliitilised vabadused ja hakkas pärast seda, kui hüppeliselt tõusvad naftahinnad tal taas sõjalist musklit paisutada võimaldasid, Eesti, Gruusia ja Ukraina suguseid riike ähvardama.

Samas olid kõik need vead korvatavad. Need tehti tähelepanuväärselt püsiva ja eduka transatlantilise alliansi kontekstis.

NATO, mis võinuks end 1991. aastal laiali saata, leidis endale uue missiooni suunatähena nende riikide jaoks, kes tahtsid lõimida oma sõjalised ja julgeolekukorraldused demokraatliku läänega.

Allianss töötas välja terroritõrjevõimekused, sekkus sõdade lõpetamiseks endise Jugoslaavia aladel edukalt Slobodan Milošević i militaristliku režiimi kukutamiseks ja juhtis sõda Talibani vastu Afganistanis.

Paljudest valearvestustest hoolimata suunas president Obama NATO tagasi oma esialgse territoriaalkaitse missiooni juurde.

Allianss avas pärast 2009. aastat Venemaalt lähtuva ohu suhtes silmad. Härra Obama suutis veenda Saksamaad aktsepteerima piiratud kaitseplaane haavatavate eesliiniriikide – Eesti, Läti, Leedu ja Poola – kaitsmiseks.

Need jõupingutused hoogustusid pärast Venemaa rünnakut Ukrainale 2014. aastal õppuste, uute kaitseplaanide ja piiratud väekontingentide kohalesaatmisega. USA viis 2013. aastal viimased soomusmasinad Euroopast ära, ent on seejärel saatnud tankid tagasi üle Atlandi tugevdama NATO kohalolekut Poolas.

Tõsi, USA arvele langeb suurim osa, umbes viiendik, NATO kaitsekulutustest, ja tõepoolest, ainult Suurbritannia, Eesti ja Poola täidavad NATO eesmärki kulutada kaks protsenti sisemajanduse koguproduktist kaitsele ja teevad seda kaasaegsetele relvadele kulutades ka korralikult (ka Kreeka ja Türgi kulutavad kaks protsenti, aga vähem targalt).

Vastupidiselt härra Trumpi isolatsionistlikule retoorikale – ametisseastumiskõnes ütles ta, et Ameerika on toetanud rahaliselt välisriikide relvajõude oma sõjaväe rahastamise arvelt – ei võitle Ühendriigid üksinda. Suurbritannia koordineerib Eesti kaitsmist, Kanada kannab hoolt Läti ja Saksamaa Leedu eest.

Venemaa võinuks mõne aasta eest marssida Baltimaadesse peaaegu sama kergesti, nagu sel õnnestus hõivata Ukrainalt Krimm. Nüüd hõlmaks igasugune agressioon tuhandete kümnest või enamast NATO riigist pärit sõdurite tapmist.

Need edusammud on nüüd ohtu sattunud.

USA surveta kujuneb lääne ühtsuse säilitamine Putini režiimi suhtes ja selle jätkuv karistamine agressiooni ja reeglite rikkumise eest veelgi raskemaks. Poliitikud nagu proua Merkel on teinud tohutuid jõupingutusi Itaalia, Ungari ja teiste Euroopa liidrite toomiseks sanktsioonide toetajate leeri. Tema edu oli osaliselt tingitud Ühendriikide vaikivast toetusest.

Nüüd on Ungari Viktor Orbáni taolistel poliitikutel võimalik väita, et nad hakkavad järgima samasugust Vene-meelset positsiooni kui president Trump, vaba maailma nimeline liider.

Teine suur oht peitub uues Jalta kokkuleppes, mis meenutaks Franklin Roosevelti ja Jossif Stalini vahel Winston Churchilli soovituste vastaselt 1945. aastal sõlmitud katastroofilist ja küünilist tehingut.

Algupärane Jalta seisnes vaid sõjaliste vallutuste teel loodud mõjusfääride tunnustamises, Jalta 2.0 annaks Venemaale Gruusia ja Ukraina sugused riigid, kes on sellele edukalt vastu seisnud.

Härra Trump näeb maailma läbi toretsevate tehingute prisma. Seetõttu on tema jaoks äärmiselt ahvatlev püüelda kiire kokkuleppe poole härra Putiniga.

See ei pruugi olla katastroofiline: koost laguneva relvastuskontrollirežiimi parandamine Euroopas, eriti rõhuasetusega kesktegevusraadiusega tuumarakettidel, oleks vägagi soovitav. Kunagi jõudsime läbirääkimiste teel relvastuskontrollilepinguteni Nõukogude Liiduga. Kindlasti oleme suutelised tegema sama härra Putini Venemaaga.

Küll aga nõuavad need läbirääkimised kannatlikkust ja ekspertiisi, mis ei ole härra Trumpi tugevad küljed.

Kavalad Vene läbirääkijad on juba märganud, et USA riigipea vajab edulugu, millega uhkustada. Nad üritavad lisada päevakorda Euroopa julgeoleku, mis tähendab kokkuleppe sõlmimist üle asjassepuutuvate riikide peade.

Uus Jalta – mis hõlmaks ehk NATO laienemise peatamist, Kremli mõjuvõimu avalikku või vaikivat aktsepteerimist kogu endise impeeriumi aladel või sellest osa üle ning NATO sõjalise kohaloleku vähendamist eesliiniriikides – oleks katastroofiline.

See purustaks Euroopa ühtsuse ja juhataks sisse USA endiste liitlaste võidujooksu Venemaaga omapoolsete kokkulepete sõlmimisele. See annaks härra Putinile võimaluse teha pahandust, sekkuda, hirmutada ja kasutada äraostmist seninägematus ulatuses.

Siit jõuame kolmanda ohuni: valearvestus. Härra Putinil on kiire, sest teda tõukavad tagant Venemaa fundamentaalne majanduslik ja demograafiline nõrkus. Nii nagu härra Trumpil on kiusatus kokkuleppeid sõlmida, on härra Putinil kiusatus neid rikkuda.

Just siin seisab USA president silmitsi hirmuäratava proovikiviga. Suutmatus reageerida näiteks provokatsioonile Baltimaades teeks NATO-le koheselt lõpu. Ülereageerimise korral on risk sattuda hävitavasse sõtta.

See võib panna riukaliku ja riskidest hoiduva härra Putini järele mõtlema. Venemaa kõige võimsama vastase eesotsas on nüüd mees, kelle peamine omadus on vaoshoituse puudumine. Tegemist on kellegagi, kes peab öösiti kuulsustega sõnasõdu ja kes kaotab noomimise või trotsimise korral enesevalitsuse. Härra Trumpil ei pruugi olla teadmisi tuumarelvadest, ent ta räägib neist ärpleva hoolimatusega.

Seega on ehk parem teda võimalikust suurest tulust hoolimata mitte provotseerida. Sellest lootusekübemest sõltub Lääne tulevik.

***

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute "Uus külm sõda" ja "Pettus" autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.