Kalle Muuli: me peame sekkuma ohvrite kaitseks

Juba ammuilma pole ükski seaduseelnõu põhjustanud nii palju kohtunike pahameelepurskeid, kui sel kolmapäeval riigikogus esimese lugemise läbinud karistusseadustiku muudatus, kirjutab riigikogu IRLi fraktsiooni liige Kalle Muuli (pildil).

Justiitsminister Urmas Reinsalu tahab selle seadusega kõik korduvalt kriminaalses joobes (1,5 promilli) autot juhtinud kurjategijad vähemalt mõneks ajaks vangi panna. Ülempiiriks on neli aastat, alampiiriks viis päeva vangistust.

Viiepäevane shokivangistus tundub muidugi naeruväärne karistus potentsiaalsele mõrvarile, kes ronib purjuspäi autorooli, olles sama teo eest kord juba kriminaalkorras karistatud. Eriti kummaline võib säärane leebus tunduda vanematele inimestele, kes mäletavad veel aega, kui isegi purjuspäi avalikus kohas lärmamise eest viieteistkümneks päevaks arestikambrisse viidi.

Ometigi näivad kohtunikud olevat sellises shokis, justkui tahaks justiitsminister neid endid trellide taha pista. Kohtunikelt võetakse ära kaalutlusõigus! Pere ainsat toitjat ei tohi vangi panna! Meil pole isegi kohta, kuhu nii suur hulk vange ära mahutada! Sedalaadi hädaldamist – osalt siirast, osalt demagoogilist – kostis lõppeval nädalal ka riigikogu opositsioonist.

Kõik need hädaldamised lähtuvad paraku kurjategija heaolust. Jah, ka kurjategija on inimene ja temalgi on inimõigused. Aga kes mõtleb võimalikele ohvritele? Kindlasti mitte kurjategija, kes purjuspäi oma surmarelva juhib. Raskes joobes autorooli istumine ei ole kunagi juhus ega tahtmatu tegu. See on alati sihilik ja tahtlik kuritegu, mis ohustab paljude inimeste elu, tervist ja vara. Kas tõesti kohutavalt ülekohune panna mõneks päevaks vangi ühe pere ainus toitja, kes on valmis ära tapma paljude teiste perede ainsad toitjad?

Kohtu kaalutlusõigus ei kao ka uue seadusega kuhugi, see ainult väheneb ja väheneb mõistagi ainult ühe väga konkreetse kuriteo puhul. Kui seni sai korduvalt kriminaalses joobes autot juhtinud kurjategijat karistada ka rahatrahviga või tingimisi vangistusega, siis uues seaduses seda võimalust enam pole. Karistuseks saab määrata ainult vangistuse, millest vähemalt osa tuleb ka reaalselt ära kanda.

Kohtu kaalutlusõiguse vähendamise põhjus selle kuriteo puhul on ilmne. Kohtunikel on seni olnud karistuste määramisel väga vabad käed, aga nad on seda vabadust halvasti kasutanud. Roolijoodikute ülbus ja masendav statistika näitab, et karistustest on seni väga vähe kasu olnud. Igal aastal istub kriminaalses joobes autorooli üle poole tuhande kurjategija, kes kannavad juba  karistust, aga ei hooli sellest põrmugi. Kohtu määratud karistused lihtsalt ei toimi, sest vangi pannakse ainult 2 protsenti roolijoodikutest, tingimisi karistused on aga joomaritele nagu hane selga vesi.  

Milleni kohtunikele antud ülemäära suur otsustusõigus liikluskuritegudes lõpuks viia võib, seda näitab hästi näiteks Oliver Kobingu kuritegu. See 23-aastane noormees kandis liiklusrikkumise eest karistust, kuid istus sellegipoolest purjuspäi autorooli ja kihutas keset päist päeva Tallinna südalinnas punase fooritule ajal ristmikule. Vigastada sai kolmteist inimest, üks neist eluohtlikult, aga Harju maakohus ei näinud vähimatki vajadust panna ohtlik kurjategija kasvõi mõneks päevaks vangi, vaid määras talle karistuse tingimisi nagu ikka. Ringkonnakohus on selle kohutava vea nüüd õnneks parandanud, aga rahva õiglustundele ja maakohtu mainele antud hoopi see olematuks ei tee.

Just niisugused avalikkusele sügavalt arusaamatud kohtuotsused ja masendav liikluskuritegude hulk on see, mis paneb mõtlema kohtutele antud suure otsustusvabaduse otstarbekuse üle. Asjatundjate hinnangul on Eestis iga päev autoroolis 1000-4000 purjus juhti. Igal aastal tabatakse ligikaudu 6000 rooljoodikut, neist umbes pooled on kriminaalses joobes. Need arvud ei näita kahjuks juba aastaid vähenemise märke nii nagu ei vähene ka roolijoodikute ohvrite arv.
Niisuguses olukorras ei saa seadusandja istuda, käed rüpes. Me peame sekkuma – ennekõike muidugi ohvrite kaitseks, aga võib-olla ka selleks, et kaitsta kohtute mainet nende endi otsuste eest.