Alates 13. detsembrist muutub Euroopas kohustuslikuks toitumisalase teabe esitamine toidupakendeil. Toiduvalmistajad peavad hakkama esitama tarbijale infot toidu energiasisalduse ning rasvade, küllastunud rasvhapete, süsivesikute, suhkrute, valkude ja soola koguse kohta. Millele tuleks uute toitumissoovituste valguses toidupakendil tähelepanu pöörata, selgitavad Maablogis Tervise Arengu Instituudi ekspert Tagli Pitsi ning Katrin Lõhmus ja Külli Johanson Maaeluministeeriumi toidu üldnõuete büroost.
2015. aastal kinnitati Tervisearengu Instituudi eestvedamisel väljatöötatud Eesti uued toitumissoovitused. Toidu märgistustelt leiab alates 13. detsembrist 2016 teavet, mis aitab toitumissoovitusi järgida. Kohustuslikuks muutub energiasisalduse ning rasvade, küllastunud rasvhapete, süsivesikute, suhkrute, valkude ja soola koguse märkimine 100 g või 100 ml toidu või joogi kohta. Ühe portsjoni toitumisalase teabe lisamine on vabatahtlik.
Mõned toidud on siiski erandiks, nt ei pea toitumisalast teavet esitama tee, maitsetaimede ja töötlemata toodete nagu mesi, jahu ja pähklite puhul ning samuti toidu puhul, mida valmistatakse väikeses koguses otse tarbijale või mida müüakse kohalikule jaemüüjale, kes varustab tarbijaid.
Milline on kohustuslik teave?
- energiasisaldus (kJ ja kcal);
- rasvad, sh küllastunud rasvhapped;
- süsivesikud, sh suhkrud;
- valgud
- sool (arvutatakse kogu toidus sisalduva naatriumi baasil, seetõttu võib mõnede toodete puhul olla märgitud, et soolasisaldus tuleneb ainult loodusliku naatriumi olemasolust).
Lisaks kohustuslikele võib vabatahtlikult esitada teatud toitaineid:
- monoküllastumata rasvhapped;
- polüküllastumata rasvhapped;
- polüoolid;
- tärklis;kiudained;
- teatud vitamiinid ja mineraalained, mida esineb toidus märkimisväärses koguses.
Millised on uued toitumissoovitused?
Üks olulisemaid muudatusi, mis tehti uutes toitumissoovitustes, oli valkude, rasvade ja süsivesikute tarbimissoovituste vahemike laiendamine. Samuti võib välja tuua rasvhapete, mitmete vitamiinide ja mineraalainete uuenenud soovitatavad tarbimise kogused. Kindlasti ei tähenda see seda, et igal päeval peaks kõik ideaalselt paigas olema, pigem vaadeldakse toitumist nädala-paari keskmisena.
Vähendada tuleks nii suhkru kui ka soola tarbimist
Üheks probleemiks inimeste toitumises on küllastunud rasvhapete tarbimine, mida kipub meie menüüs olema soovitusest enam. Küllastunud rasvhapped peaks andma energiast maksimaalselt 10% ehk näiteks päevase soovitusliku 2000 kcal juures ei tohiks ületada 22 grammi päevas.
Samuti lisatavate suhkrute kogus on enamiku inimeste menüüs üle soovitusliku piiri. Lisatud suhkrute kogus peaks jääma alla 10% energiast ehk näiteks päevase soovitusliku 2000 kcal korral alla 50 grammi päevas.
Ka soola puhul ületab juba ainuüksi toiduainetest saadav soola kogus, ilma toidu valmistamisel lisatava soolata, päevast maksimaalset lubatud tarbimist. Soola kogus võiks täiskasvanutel kõikidest toitudest ning toiduvalmistamisel lisatust kokku olla maksimaalselt 6 grammi (st 2400 mg naatriumi) päevas. Uute märgistuse reeglite kohaselt peab tarbijale andma naatriumisisalduse asemel teavet naatriumi baasil arvutatava soola koguse kohta, sest seda infot on lihtsam mõista.
Esitatav soola kogus peab hõlmama lisaks keedusoolale (naatriumkloriid) ka looduslikult toidus sisalduva ja lisatud naatriumi põhjal saadud soola kogust. Kuigi selliselt arvutatult võib soola koguse numbriline näitaja olla varasemast veidi suurem, siis toote soolasus sellest tegelikult ei muutu.
Eestlased vajavad enam vitamiini D
Vitamiinidest enim tasuks mainida vitamiini D, mille soovituslik keskmine kogus Eesti uute toitumissoovituste järgi on täiskasvanutele 10 µg ning üle 61-aastastele inimestele isegi 20 µg päevas. See on oluliselt kõrgem kui nii mõneski teises Euroopa riigis soovitatud, kuna sarnaselt Põhjamaadele on ka Eestis võrreldes lõunapoolsete riikidega suurem toiduga saadava vitamiin D vajadus. Samas tuleb tähelepanu pöörata, et pakenditel kasutatav võrdluskogus on ühtne kogu Euroopa Liidus, isegi kui riiklikud soovitused on teistsugused. Näiteks vitamiini D puhul on ELi kehtestatud võrdluskoguseks meie soovitustest kaks korda väiksem arv ehk 5 µg päevas. Seega, kui tootjad kirjutavad, et näiteks 100 grammist tootest saate kätte 50% päevasest vitamiini D vajadusest, siis riiklike soovituste järgi olete tegelikult saanud vaid 25%.
Pakendilugemisoskus aitab toidupoes teadlikumaid valikuid teha
Vitamiinide ja mineraalainete koguseid võib esitada toitumisalases teabes üksnes siis, kui neid sisaldub toote 100 grammis, 100 milliliitris või üht portsjonit sisaldavas pakendis vähemalt 15% võrdluskogusest, jookide puhul vähemalt 7,5 % võrdluskogusest. Vitamiinide ja mineraalainete võrdluskoguse puhul on tegemist ELi ülese üldise võrdluskogusega, mitte päevase soovitusliku kogusega, kuna iga liikmesriik annab ise riiklikke toitumissoovitusi.
Valmistaja võib vabatahtlikult lisada märgistusele makrotoitainete protsendid võrdluskogusest, et hõlbustada tarbijatel teha teadlikumaid toiduvalikuid. Näiteks rasvade võrdluskoguseks on 70 g. Kui inimene ostab toidu, mille portsjon sisaldab 7 g rasvu, siis ta saab sellest portsjonist rasvu 10 % päevasest võrdluskogusest.
Võrdluskoguste andmisel lähtutakse keskmise täiskasvanu päevasest soovitatavast toiduga saadavast energiast 2000 kcal. Tootega saadava energia ja toitainete koguse väljendamine protsendina võrdluskogusest aitab edasi anda toote olulisust energia ja vastava toitainete allikana päevase toiduratsiooni taustal.
Toitumis- ja toidusoovitustest loe lisaks siit.
Toidumärgitusest loe lisaks siit.
Tagli Pitsi, Tervise Arengu Instituudi ekspert
Katrin Lõhmus, Maaeluministeeriumi toidu üldnõuete büroo peaspetsialist
Külli Johanson, Maaeluministeeriumi toidu üldnõuete büroo peaspetsialist