Ene Pajula: Läänemaa oma Brexit

Maailmarevolutsiooniga võrreldes pole sellel, et kaks Läänemaa lõunapoolsemat valda tahavad ühineda Pärnumaaga, mingit tähtsust. Pole see mingi maavärin, ei see raputa maailma, sh Euroopat ega tegelikult isegi mitte Läänemaad. Ehk nagu ütles üks mu tuttav Lihula ettevõtja: ega need vallad siis hõlmu vöö vahele topi ega kuskile Pärnumaa teise serva kõnni. Need jäävad ikka sinna, kus on.

Mis vahet siin enam? Isegi kui kõnniksid, on ju ka senised maakonnad kavas kaardilt kaotada, sest mida muud saab arvata valitsuse plaanist maavalitsused kinni panna ja nende asemele regionaalsed teeninduspunktid avada? Kuigi ega seegi enam kindel ole, võib-olla annab uus valitsus kogu haldusreformile uuesti tagasikäigu, igatahes on nad selle reformi asjus olnud kogu aeg väga kriitilised.

Tegelikult oli mul kurb seda uudist kuulda eelkõige sellepärast, et soovist liituda Pärnumaaga kumab läbi arusaam, nagu oleks Läänemaa täiesti mõttetu, läbikukkunud maakond. Muidugi on Pärnumaa pisut suurem ja ehk isegi jõukam maakond, Pärnus on rohkem ja paremini varustatud kauplusi, parem ligipääs mitmesugustele teenustele, rohkem riigiasutusi ja mida kõike veel.

Kuidas see vene vanasõna oligi: kala otsib, kus sügavam, inimene, kus parem.

Kuigi, mis pudrumägesid ja piimajõgesid sealgi nii väga ääremaale pakutakse. Küsimus, mis minul tekkis, on seotud identiteediga. Mina tunnen ennast läänlasena, kuigi kadunud Tõnis Padu, hea sõber, pani selle kahtluse alla. „Sina pole mingi läänlane,” ütles ta. „Su vanaisa ja ema võivad isegi olla, aga sina pole siin kasvanud ega koolis käinud, nii et ära ehi ennast võõraste sulgedega.”

Tal võis ju õiguski olla, aga kui me 3. juulil 1989 oma vähese kraami autokastist maha laadisime, siis tundsin kohe, et nüüd olen kodus. Nii et arvas siis Padu, mida ta arvas, mina tunnen ennast läänlasena. See on uhke tunne, sest Läänemaa on üks väga väärikaid muinasmaakondi, millest pole mööda saanud ka Henriku Liivimaa kroonika. Meie dokumenteeritud ajalugu ulatub 13. sajandi algusesse, mida kinnitab kiri kivil Lihula mõisapargis: 1220. aastal võitsid läänlased ja saarlased siin rootslaste väe. Nii et Lihula inimesed tundsid ennast läänlastena juba 800 aastat tagasi.

Kas ühinemine Pärnumaaga muudab nad pärnakaiks? Mida rahvas arvab, seda vist päris täpselt ei tea, sest rahvaküsitlus on veel olemata. Eks maavanema pahameel Lihula ja Hanila valla väidetava eraldumise üle ole ju mõistetav, sest maakond kahaneb. Pole ometi kuulda olnud, et Läänemaa külge tahaks tagasi Märjamaa ja Vigala kant või Hiiumaa. Mis nüüd saartesse puutub, siis neil on identiteedi koha pealt muidugi lihtsam. Hiidlane on hiidlane ja ruhnlane on ruhnlane, lükatagu neid ühe maakonna alt teise alla kui palju tahes.

Kas Vigala rahvas üldse tunneb ennast ikka veel läänlastena? Tundub, et mitte. Lohutuseks olgu seegi, et Nõva vald, kus alles hiljaaegu arutati, et nemad on ikkagi pigem harjukad ja võiksid ühineda Padise vallaga, on nüüd otsustanud jääda läänlasteks. Aga rahvaküsitlus on sealgi veel olemata.

Muide, meil on üks huvitav kogemus. 1992. aastal loodud Lääneranniku turismiühendus, millesse kuulusid Hiiu, Lääne, Pärnu ja Saare maakond, lagunes kahe aasta pärast, sest pärnakad astusid välja põhjusel, et see hävitavat nende identiteedi. Neil nimelt pole kadakasi karjamaid, mis iseloomustavad teisi läänekaare maakondi.

Mis pagana tähtsust on aga mõne tillukese valla identiteedil, kui elame järjest suurema üleilmastumise ajajärgus. Maailm muutub praegu pöörasel ja harjumatul moel, mida viimati võisime mingil viisil näha veerand sajandit tagasi. Noored inimesed ei saagi sellest midagi teada ja neid ajavad muutused võib-olla veel suuremasse segadusse. Tollased murrangulised muutused toimusid Euroopas, Venemaa ja Lääne-Saksamaa vahelises piirkonnas. Vähemalt meie poolt vaadates võis kõigile neile muutustele ette panna plussmärgi.

Aga neile sündmustele, mis meile laviinina kaela vajuvad nüüd, mil kogu Aasia ja Aafrika on vajunud Euroopa poole kaldu, ei saa kindlasti mitte plussmärki ette panna. Ühelt poolt kuulume nüüd suurtesse üleeuroopalistesse ja üleilmsetesse ühendustesse, saame kaasa rääkida, areldi ehk küll, aga ikkagi mis tahes maailma asjades. Teisalt pelgame lahustumist mingis suures umbisikulises, järjest ühenäolisemaks muutuvas maailmas, ning see teeb rahvusriigi, oma keele ning kodukoha senisest hoopis tähtsamaks. Omased paigad ja asjad, nagu omaksedki, on lõppude lõpuks see ankur, mis aitab meid tasakaalus hoida ja meie identiteeti säilitada. Ka ajalooline maakond on kultuuripärand, polnud ju kogemata, et nõukogude võimu esimene mure pärast okupeerimist oli segi lüüa meie senine, suuresti sajandeid püsinud haldusjaotus. Pole vist juhus, et inimesed, kes on sattunud elama kodust kaugele teise rahva sekka, teevad kõik, et leida võimalusi rääkida oma emakeelt, lugeda emakeelset kirjandust, kanda rahvariideid või hoida muul moel elus omaseid kultuuritraditsioone.

Ka Eesti sees on mitmeid kogukondi. Oma eripära on hakanud rõhutama nii setod, mulgid kui ka rannarootslased. Lõpuks on see meie kõigi rikkus. Huvipakkuv küsimus on, et kui maakonnad koos maavalitsustega kaardilt kaovad, kelle asi oleks siis edaspidi hoolitseda Eesti eri piirkondade eest? Kellel üldse oleks selleks eeldusi ja võimalusi? Või loodetakse ainult vabakondade missioonitundele?