Kalle Muuli: Keskerakonna asjatu lootus

Kalle Muuli. Foto: arhiiv

Järgmiseks nädalaks kavandatud peaministri usaldushääletust on ajakirjanduses vahule klopitud palju rohkem, kui asi tegelikult väärt on.

Midagi ei juhtu. Mitte midagi. Keskerakonna algatatud avaldus kukub kolinal läbi ja parlament kinnitab oma toetust Taavi Rõivasele sama ülekaalukalt nagu varemgi. Terve mõistusega poliitikatoimetaja saab aru, et see hääletus ei mõjuta kuidagi Eesti elu, aga veebiportaalid kubisevad ikka vandenõuteooriatest ja salapärastest küsimustest: kas peaministri tool kõigub? Kas tõesti valitsuskriis?

Eelmisel pühapäeval valas õli tulle veel Isamaa esimehe Margus Tsahkna kõne, kus ta kritiseeris teravalt peaminister Taavi Rõivast. Tsahknat häiris, et peaminister lükkas edasi pensionireformi arutamise valitsuses ega tahtnud riigiettevõtete nõukogudest tagasi kutsuda oma erakonnakaaslastest riigikogu liikmeid, kes on määratud sinna põhiseaduse vastaselt. Ka paljude muude otsustega on peaminister venitanud.

Tsahkna ei vihjanud oma kõnes poole sõnagagi valitsusest lahkumisele. Vastupidi, tema selge sõnum oli, et valitsus peab  paremini tööle hakkama ja julgemaid otsuseid langetama, aga miskipärast püüti sealt ikkagi välja lugeda soovi plehku panna.

Kui eesmärk on lõpetada põhiseadusvastane seis, kus riigikogu liikmed kuuluvad riigiettevõtete nõukogudesse, siis kuidas ometi aitaks selle eesmärgi saavutamisele kaasa valitsusest lahkumine? See oleks ju põgenemine, probleemi lahendamata jätmine. Reformierakond moodustaks siis valitsuse Keskerakonnaga ja Isamaal poleks enam kuidagi võimalik mõjutada valitsust vastu võtma otsust kutsuda riigikogu liikmed riigiettevõtete nõukogudest tagasi.

Uste paugutamine ei lahenda ühtki probleemi. See ainult vabastab uste paugutaja vastutusest. Muidugi oleks mugavam mitte millegi eest vastutades opositsioonis viriseda. Aga nii primitiivset poliitikat, kus iga eriarvamuse korral lüüakse valitsuse uks tagantkätt kinni, jäetakse probleemid teiste lahendada ja põgenetakse ise vastutuse eest, ei maksa küll Isamaalt oodata. 

Nüüd on valitsus pensionireformi algatamise oma kabinetiistungil juba heaks kiitnud ja olen kindel, et lähiajal lõpetatakse ka  põhiseaduse rikkumine riigiettevõtete nõukogudes. Enam kui kümne aasta jooksul pole suudetud seda teha, aga nüüd me teeme selle ära. Nii nagu me oleme juba teinud või teeme ka paljud muud asjad, millest on pikki aastaid ainult räägitud, olgu see siis haldusreform või eripensionide kaotamine.

Mis põhjust on siis Keskerakonnal loota, et parlament peaministrile umbusaldust avaldab?

Valitsus vahetub ainult siis, kui mõni valitsuserakond tahab ja saab teha endale meelepärasema uue valitsuse. Praeguses riigikogus oleks uue valitsuse moodustamine võimalik üksnes koos Keskerakonnaga. Aga kes tahab teha valitsust Venemaa võimupartei koostööpartneriga?

Keskerakonna ainus pidur pole mitte vale juht, nagu sageli ekslikult arvatakse. Edgar Savisaar ei juhi seda parteid enam ammu. Võimu üleminek lõppes siis, kui vahetati välja erakonna peasekretär, Kesknädala peatoimetaja ja peakontori ukselukud.

Tänasel kongressil vormistatakse Savisaare kaotus juriidiliselt. Vahetub sümbol, kuid sisult ei muuda see hääletus midagi. Tähtis on, mis juhtub pärast kongressi. Kas Keskerakond jääb ühtseks ja kas ta suudab säilitada venelastest valijate toetuse?

Uuel Keskerakonna esimehel Jüri Ratasel oleks muidugi hädasti vaja oma toetajaile riigipirukat pakkuda, aga kummalisel kombel sõltub ta endiselt Savisaarest. Kui Savisaare toetajad lahkuvad erakonnast ja riigikogus kolib kuus-seitse saadikut keskfraktsioonist akna alla, ei pääse Ratase Keskerakond valitsusse isegi siis, kui ta Ühtsele Venemaale selja keerab ja mõni praegune valitsuserakond temaga hirmsasti uut valitsust tahab teha. Paarikümnest häälest lihtsalt ei piisa valitsuse moodustamiseks ei Reformierakonnaga ega ka mitte Isamaa ja sotsidega. Nii et Savisaare toetajad võivad Keskerakonda edaspidigi opositsioonis hoida ja tõenäoliselt nad teevadki seda.