Ivar Kaldasaun: koondamine päästeametis seab ennetustöö ohtu

Lääne päästekeskuse juht Ivar Kaldasaun.

Eesti Päevaleht kirjutas 6. septembri numbris, et koondamiste kartuses päästeamet on seadnud värbamispiirangu, mille kohaselt vabu päästja ametikohti uuesti ei täideta. Kindlasti huvitab lugejaid, mis saab nende kodumaakonna päästjatest. Siinkohal annan ülevaate Lääne päästekeskuse hetkeolukorrast ning plaanidest.

Riigi üldine suund ametnike arvu järjepideva vähendamise osas on puudutanud Lääne päästekeskust kogu aeg. Kuna poliitikud ei taha kunagi päästjaid koondada, sest see on ebapopulaarne otsus ja võib pärssida häälte saaki, oleme kõikide viimaste aastate koondamiste korral pidanud koosseisu vähendama väljapool komando tasandit. Viimastel aastatel on vähendatud tugiteenistujate, inspektorite ja ennetajate ning juhtide arvu juba enam kui 25% võrra ja enam ei ole võimalik nende arvu rohkem vähendada, ilma et kannataks tuleohutus, ennetustöö või valmisoleku tagamiseks vajaliku tehnika korrashoid.

Ametnike arvu vähendamine on poliitiline otsus ja kuna seda tingiv tööealise elanikkonna vähenemine on üha kasvav trend, on ka koondamise tõenäosus üha suurem. Millal see täpselt realiseerub, ei oska paraku ennustada. Igal juhul on tegemist ohuga, millega meil tuleb teenistuse valmisoleku tagamise planeerimisel arvestada.

Oleme olukorras, kus me ei täida näiteks kõiki Haapsalu ja Vormsi päästekomandos olevaid ametikohti. Haapsalu päästekomandosse jääb tulevikus 21 töötajat. Vormsile tagatakse reageerimine koostöös vabatahtlikega ja ka seal ei suurendata rohkem koosseisu. Teisi Läänemaa komandosid piirang hetkel ei puuduta, osades on hetkel mõned ametikohad täitmata. Nendesse komandodesse värbamine jätkub.

Päästeamet on rakendanud värbamispiiranguid kuna meile tähendab uue päästja värbamine esmalt tema aastast koolitamist ja kutseomistamist, alles pärast seda on võimalik teda päästetöödele rakendada. Seega rakendades värbamispiirangut väldime olukorda, kus peaksime koolitama rohkem inimesi, kui meil tööd on pakkuda. Selliselt saame koondamise korral pigem olemasolevaid, heade oskuste ja kogemustega töötajaid ümber paigutada, selle asemel, et värskelt kooli lõpetanuid tänavale saata.

Kindlasti huvitab lugejaid ka see, kas ametnike, päästjate arvu vähenemine mõjutab meie igapäevast tööd. Ühtne vastus on, et meie tööd on tõsiselt mõjutanud juba aset leidnud ennetuse ja tuleohutuse valdkonna töötajate vähendamine. Tegelikult päästetakse enamus inimesi läbi elukeskkonna tuleohutumaks disainimise ja ennetustööga inimeste käitumise ohuteadlikumaks kujundamisega. Seega on kaotused ennetustöös ja tuleohutuses palju karmimate tagajärgedega ja viimastel aastatel toimunud ennetusmeeskonna nõrgenemine on suure tõenäosusega põhjus, miks tule- ja veeõnnetustes hukkunute arv viimastel aastatel enam langenud ei ole.

Seetõttu ongi järgnevad kärped realiseeritavad suuremates päästekomandodes, kus nende mõju ei riiva niivõrd elupäästvat reageerimist vaid varakaitse võimekust. Vähendades suurtes komandodes koosseise, ei suuda me tagada enam nii heal tasemel paakautode(lisa vesi) ja eritehnika (metsakustutuskonteiner) reageerimist, aga me säilitame endiselt kiire elupääste võimekuse.

Kuna Lääne-Eestis, sealhulgas ka Läänemaal on enamik komandosid kogu aeg olnud väikese koosseisulised, ehk reageerinud 3-4 liikmeliste meeskondadega, siis ei ole meile miskit uut, kui peame väiksemate meeskondadega hakkama saama. Omame selle osas pikaajalist kogemust ja see on olnud ka meie väljaõppe protsessis kogu aeg sees. Väikeste meeskondadega reageerimise suurimaks mureks on reageeriva meeskonna ohutus. Väiksema koosseisuga tegutsedes on meeskonna liikmete vahel ära jagunev koormus ühe päästja kohta liiga kõrge. Mida väiksem on sündmustele reageerivate päästjate arv, seda suuremad on sündmuse lahendamisega kaasnevad riskid. Iga päästja suudab sündmuskohal olevaid riske küll hinnata ja kontrollida, kuid kui sama hulk ohte jaguneb väiksema päästjate arvu peale, on iga päästja koormus kõrgem ja seeläbi ka eksimise tõenäosus suurem.

Kõige selle juures on aga hea meel tõdeda, et sündmustele reageerimise koormus on langevas trendis ja päästemeeskondade igapäevaseks põhitööks on tegelikult pigem ennetustöö, kodukülastused, ohutuspäevad, lasteaia- ja koolilaste ohutusalase teadlikkuse tõstmine, kui tulekahjude kustutamine. Kõige negatiivsem tulemus päästjate vähendamises on, kui selle läbi hakkavad vähenema päästjate ennetustöömahud. Täna riiklike komandode ennetustöömahtusid ei suuda vabatahtlikud kahjuks katta, aga ennetustöö vähenemise tulemuste mõju võib olla väga pikaajaline ja pärssida ohutuskultuuri arengut läbi põlvkondade. Ennetustöö on pikk ja aeganõudev protsess, mille tulemusi näeb alles aastaid hiljem. Selle heaks tõestuseks on tegelikult meie lapsed, kes täna juba lasteaiast alates õpivad ennast teadlikult ohtude eest seisma ning astuvad heas mõttes meile, täiskasvanutele, oma õige suhtumisega kandadele.

Lõppkokkuvõtteks algab ohutus siiski meist endist. Sõltumata päästjate arvust, põhjustame õnnetusi siiski meie ise ja meie ise saame neid ka ära hoida.

Ivar Kaldasaun Lääne päästekeskuse juht