Ann Mari Anupõld: et oleks koht, kuhu tulla

Ann Mari Anupõld

Piirsalu loomaarst

Eesti tähistab taasiseseisvumise 25. aastapäeva. Mis on mul selle aja jooksul muutunud? Ühest küljest olen olnud Eesti elust kaugel. 20. august 1991 tähendas meie perele seda, et lõpuks olid piirid nii palju läbitavad, et oli aeg tiivad välja sirutada ja maailma uurima minna. Mind registreeriti juba vähem kui kuu aega hiljem Luksemburgis elutsevaks välismaalaseks.

Väliseestlane olin ma kõik järgmised 22 aastat, pärast ülikooli lõpetamist jõudsin ringiga Eestisse tagasi. Teisest küljest näeb aga eemalt tihtipeale asju, mida ei pruugi inimene kohapeal märgata. Umbes nii, nagu ei tähelda te igapäevaelus lapse aeglast kasvamist, aga kord või kaks aastas külastavad vanatädid teatavad ikka suure üllatusega: oi, kui suureks on lapsed saanud!

Umbes samasugune tunne on minulgi olnud Eestiga seoses üle kõigi nende aastate. Kohapeal elades näevad inimesed, et ikka veel on Soomes kõrgem palgatase ja Hollandi talunik meie omast jõukam. Mina aga näen, kuidas linnades ja külades tänavapilt aina muutub. Maju tehakse ilusasti
korda ja aina rohkem tuttavaid käib regulaarselt välisreisidel. On tõusnud nii elatustase, võimalused kui ka ambitsioonid. Kõik asjad, mida võib ka statistika kinnitada.

Kui küsida, mis on asi, mis ei ole Eestis paremuse poole pöördunud, siis koht, millele näpuga näitaksin, on subjektiivne. Nimelt on see suhtumine. Kui rääkida vanemate inimestega, mida mäletavad nemad vabariigi algusaastaist, toonitavad nad lootust ja optimismi ning inimestevahelist koostööd, mis oli tol hetkel ja mis üldse viis selleni, et saime vabaks. Oli ühine visioon ja siht, mille nimel kõik koos pingutasid, ja lootus, et see ka täide läheb. Esmalt vabadus ja siis selle taassündinud vabariigi ülesehitamine millekski, mille üle me kõik saaksime uhked olla. Kas seda veel tänapäeval on?

Kas meil on visioon? Kas teame, millisena tahame oma riiki näha kümne, kahekümne aasta pärast? Millal me viimati tegime tõsiselt üksmeelset koostööd, et mõnda sihti saavutada? Millal me viimati olime optimistlikud, et miski läheb täide, või siis piiritult õnnelikud, et saavutasime midagi, millesse ehk ülejäänud maailma rahvas ei uskunud?

Eesti on osa suurest ja võimsast Euroopa Liidust. Kuigi liit pakub meile võimalusi ja hüvesid, oleme osa oma vabadusest loovutanud. See ei ole tingimata halb, aga saab hea olla vaid juhul, kui enda eest seisame, vajadusel ka kõva häälega märku anname oma soovidest ja muredest, ja riigina üksmeelselt tulevikusihtide poole sõuame. Öeldakse, et igaüks on oma õnne sepp. Seda ütlust peaksime kõik vähe tõsisemalt oma südameasjaks võtma.

Eesti riigil ei tasu oodata, et Euroopa Liit tema eest automaatselt asjad ära teeb, väikekülad ei peaks arvama, et suured, ühinenud vallad maagiliselt nende mõtteid oskavad lugeda, ja riigi kodanikud ei tohi lootma jääda, et riik nende soove teab ja täidab. Peab olema ise aktiivsem ja julgelt oma
soovide täitmise eest seisma. Selle all ei mõtle ma kodus köögilaua taga virisemist või neti avarustest sapiste kommentaaride heitmist. Avaldage õigetesse kohtadesse oma ideed ja mõelge, mida saaksite teha, et need täide viidaks. Märgake ometi ka häid asju. Leidke endas taas kübeke optimismi ja tahtejõudu. Kes teab, ehk suudate niiviisi isiklikul ja Eesti maailmatasemel taas mõne ajaloolise ime korda saata.

Viis aastat tagasi, vabariigi 20. aastapäeva puhul korraldas president kirjatalgud „Eesti ustest – sisse, välja”. Ta lootis lugudest täpsemat selgust saada, mis paneb inimesi Eestist lahkuma ja mis paneb neid Eestisse tagasi pöörduma ning mida saaks Eesti riik muuta ja teha, et rohkem eestlasi kodumaale naaseks.

Auhindade jagamisel pidi ta aga kurvastusega tõdema, et konkreetseist näpunäidetest oli asi kaugel. Sest mis paneb üht tõelist eestlast lõpuks kodumaa poole tagasi vaatama? Ei miski muu kui emotsionaalne side maa ja rahvaga, ühtekuuluvustunne ja teadmine, et teda siin keegi ootab. Ka minu kirjand lõppes tookord sama mõttega ning see on tunne, mille nimel kavatsen edaspidigi pingutada: et säiliks meie omapärane loodus, rahvuskultuur ja toredad inimesed. Et oleks õnneotsijail ka tulevikus, kuhu tagasi tulla.