Koduohutus ei seisne pelgalt suitsuanduris ja turvalukus, vaid hõlmab läbimõeldud ohtude maandamise plaani, kus tähelepanu pööratakse kõikidele võimalikele meid ümbritsevas keskkonnas peituvatele riskidele ning leitakse neile ka vajalikud ennetusvõimalused. Seejuures tuleb käsitleda kõiki ohte, nii toas kui õues, duširuumist tiigi ja tänavaliikluseni.
Kui vaadata kodus juhtunud õnnetusi, siis suurema osa moodustavad olmetraumad, milleks on kukkumised, kemikaalide kahjustused, mürgistused, põletushaavad. Enamus neist õnnetustest on ennetatavad ja ära hoitavad väga lihtsalt ega nõua mingeid täiendavaid investeeringuid.
Kui hakata õnnetuste liikide kaupa nende põhjuseid vaagima ja alustada kukkumistest, mis on üks enimlevinud kodutraumade põhjuseid, siis näeme, et ka seda riski saab maandada. Kaks enim levinud kukkumise põhjust on libisemine ja kolme jalaga taburetil püsti seismine. Libisemist koduhoovi jäisel teel või trepil saab ära hoida libeduse tõrjega, libisemist vannitoa märjal põrandal aga vee kuivatamisega ning kui toas on näiteks libedad parkettpõrandad, siis ka neile saab valida sobiva, mittelibiseva põhjaga katte.
Lambipirni vahetamiseks kõrgustesse pürgimisel tuleks alati kasutada selleks ettenähtud vahendit, näiteks treppredelit. Kolme jalaga taburetil ei ole isegi istuda ohutu, rääkimata sellel püsti seismisest.
Võib tunduda võõras, kuid ka koduste tööde, remonttööde tegemisel tuleb alati jälgida tööohutust.
Järgmise olulise riskina, mis on tihti alahinnatud, tahaks tähelepanu juhtida olmekeemiale. Erinevad kemikaalid mida kodudes kasutatakse on oma tõhususelt üha parimad, aga samas ka sellevõrra ohtlikumad. Eriti ohtlikud on kemikaalid lastele. Nad ei oska adekvaatselt hinnata mis võib juhtuda, kui neid kasutada. Just selle pärast on oluline, et kemikaalid oleks pandud lastele mitte kättesaadavatesse kohtadesse. Paljude kodukeemiaga seotud õnnetuste puhul on kemikaalid olnud kõige alumisel kapiriiulil ning seega lastele väga lihtsalt haaratavad. Väikelapsed jäljendavad tihti oma vanemaid ja soovides näiteks oma ema moodi olla, võivad mängides ning pahaaimamatult võtta mängukanniks ka kättesaadavad olmekeemia vahendid.
Samuti peaks olema ravimid lastele kättesaamatud, aga samas esmaabivahendid peaks olema ka kooliealistele lastele kättesaadavad, kuid ainult sellisel juhul, kui neid on ka õpetatud neid kasutama.
Liiga tihti esineb koduste traumade nimekirjas põletushaavad. Nende põhjuseks on enamasti hooletus kuumutusseadmete kasutamisel. Mõtlematult jäetakse triikraud või lokitangid kuumenema või jahtuma laste käeulatusse, kes ei oska selles ohtu näha. Samuti ei suuda lapsed hoomata ohtu, kui ühel päeval on pliit kasutuses kohana, kus on asjad peal ja mida laps võib katsuda, aga teisel päeval on see kütmisest kuum ja sellele ligi minna ei tohi.
Levinud on ka kuuma vee põhjustatud põletushaavad, mida saab oma olemuselt jagada kaheks – kraanist tuleva liiga kuuma vee kahjustused ja vee keetmisega seotud õnnetused. Esimesel juhul on lihtne riski maandada juba sellega, et reguleerida kodus kuuma vee temperatuur madalamaks, et lapsel ei oleks võimalik kraani valesti keerates end ära põletada. Vee keetmisel, kohvi, teed või muuks puhuks vett kuumutades tuleb lihtsalt olla väga hoolas ja laste suhtes eriti tähelepanelik. Minul juhtus endal kuuma veega õnnetus kui tegin kodus kohvi erksat värvi plastmassist presskohvi tassi ja mu alla kahe aastane poeg arvas seda tassi nähes, et see on mingi mänguasi ning rabas seda. Tulemuseks olid tõsised põletushaavad, mis tänaseni veel näha.
Viimastel ajal on korduvalt meedias juttu olnud gaasiõnnetustest, kus kodu gaasiseadmed on põhjustanud juba kolme lapse hukkumise ja mitmetele inimestele tervisekahjustusi. Tänaseni ei ole suudetud välja selgitada, mis on nende õnnetuste tegelik põhjus, kas seadmete kehv tehniline seisukord või gaasi kvaliteedi langus. Hoolimata põhjusest peaks need tragöödiad panema iga perepea kaitsma oma kodu, gaasiseadmete olemasolul, gaasidetektoriga.
Kui koduseinte vahelt välja vaadata, siis viimastel aastatel on kahjuks olnud mitmeid õnnetusi kodutiikidega, kus hetkeks järelevalveta jäänud oma pere või külas olevad lapsed on kukkunud koduhoovi tiiki. Lapsed ei oska hinnata ei kallaste libedust, kallet ega vee sügavust ja vesi on lastele alati atraktiivne olnud. Eriti kui tiigis on kenad kaunistused või purskkaev vulisemas.
Ma ei tea, kui paljud teist on mõelnud ka sellele, et lastega tuleks läbi arutada koduhoovi liikluskorraldus. Kokku tuleb leppida reeglid nii tee ületamise kui ka autode manööverdamise ajal ohutute alade osas, et koju saabuvast vanemast rõõmu tundev laps ei jookseks tagurdava auto rataste alla.
Ohutu kodu on mõtteviisi tulemus. Tuleb nii ennast tagant sundida kui ka laste tähelepanu sellele järjepidevalt juhtida, et riskide hindamine ja ohutu käitumine oleks elementaarne ja harjumuspärane. Lapsed ei oska tegevusi ette planeerida, kodu ohutuks kujundamine on vanemate kohustus. Lapsed oskavad ohutult käituda ainult siis, kui vanemad neile seda õpetavad ja ka oma eeskujuga kinnitavad.
Eesti on endiselt nii tulesurmade kui ka muude koduõnnetuste ja traumade osas enamikest euroopa- ja skandinaaviariikidest enam kui kaks korda hullemas olukorras! Kahjuks elame endiselt ohutu mõtteviisi defitsiidis. Aga meil on võimalik seda muuta. Teeme oma kodudest kindlused, kus kasvab üles uus, ohuteadlik põlvkond, kes oskab ennast hoida paremini, kui meie seni seda teha oleme suutnud.
Ivar Kaldasaun, Lääne päästekeskuse juht