Majaelanikud on hädas kassimammiga

Loomakaitsja Heiki Valner pidi Uuemõisast lahkuma tühjade kassipuuridega. Foto: Kaija Paalberg

Uuemõisa Kaare tänava kortermaja elanikud on üle kümne aasta hädas majanaabriga, kes kogub kasse ja prügi.

Ülemöödunud nädalavahetusel ilmus Facebooki Haapsalu & Läänemaa kogukonda postitus koos piltidega vanemast prouast, kes Haapsalus Karja tänaval kassipoegi müütas. Inimesi häiris, et kassipojad olid viletsas seisukorras. „Kassipojad olid mustad ja tatised,” kirjutas postituse teinud Kaija Paalberg, kes on Eesti loomakaitse liidu Lääne-Eesti piirkonna juht. Pealegi on lemmikloomade n-ö turuväravas müütamine nähtus, mida ei peeta enam aastakümneid normaalseks.

Sellest postitusest hakkas hargnema lugu, mis päädis reedel Eesti loomakaitse liidu väljasõiduga Uuemõisa, kus kassipoegi müünud naine elab.

Kogub kasse ja kaltse

Selgus, et kasse on proual rohkem kui paar-kolm. Kui palju, ei tea täpselt keegi, aga juba ligi kakskümmend aastat tuntakse teda Uuemõisas kassimammana. Samuti teatakse, et vaimselt pole ta päris terve ja on saanud ka ravi.

Kui muidu olevat proua rahumeelne, siis seekord läks asi käest. Sama päeva õhtul said loomakaitsjad teate, et proua oli kaks kassipoega laste kätte visanud ja kadunud ise nelja tuule poole. Šokis lapsed panid kiisud padjapüüri sisse ja peitsid tühermaale heina alla, sest ei osanud esimese ehmatusega midagi muud teha. Ühel lapsel jäi asi siiski hinge kriipima ja ta rääkis sellest vanematele. Üks kassipoeg saadigi kätte, talle anti arstiabi ja nüüd on ta juba hoiukodus. Teine kassipoeg oli aga kadunud.

Sotsiaalmeedias puhkenud mõtetevahetusest koorus välja, et proua käivat kassipoegi inimestele vägisi kaela surumas, ähvardades muidu kassipojad tappa. Eestimaa loomakaitse liidu juhatuse esimees Heiki Valner, kes eelmisel reedel koos Läänemaa kolleegide Kaija Paalbergi ja Vilkla varjupaiga vabatahtliku Cim Aajega Uuemõisa kohapeale sõitis, pidas seda lugu algul anekdoodiks. Paraku kinnitasid kassimamma naabrid, et kõik vastab tõele.

Kord olnud tal naabri ukse taha minnes nugagi kaasas: kui ei võta, tapan kassipoja ära! Vähemalt korra olevatki proua noa käiku lasknud. Ohvriks oli ühe naabri korteriukse nahkpolsterdus, mille ta noaga katki lõikus, sest naaber ei soostunud temalt kassi võtma.

Draamad kassipoegadega pole igapäevane probleem, küll aga on selleks hais, mis proua ja tema elukaaslase korterist maja koridori imbub. Peale kasside kogub proua ka prügi, peamiselt kaltse. Kortermaja välisuks hoitakse lahti, sest muidu läheb hais väljakannatamatuks.

„Mitte keegi ei saa keelata lemmikloomade pidamist, aga see ei tohi häirima hakata naabreid. Majaelanikud on pettunud ja tigedad – see jama on kestnud üle kümne aasta!” seletas Valner. „Naabrid ütlesid, et nad on kaevanud kõigile peale Jeesus Kristuse, aga keegi pole midagi teinud.”

Uks jäi suletuks

Valner oli vene keelt kõneleva naisega jõudnud telefoni teel eelkokkuleppele, et proua võtab ta vastu ja lubab kasse aidata. Reedel jäi aga uks loomakaitsja ees suletuks, kuigi pererahvas oli kodus ja käis akna pealgi. Majaelanikud kinnitasid, et kassimamma ei tee kunagi kellelegi ust lahti.

„Kui me oleks sisse saanud, oleksime võtnud kassid ja nendega tegelnud – alustuseks tuleks neid ravida, sest nad on haiged. Nad tuleb ka steriliseerida, milleks proual raha pole. Leiaksime neile ka kodud,” selgitas Valner.

Kuna loomakaitsjate volitused lõpevad kinnise ukse taga, on Valneri sõnul nende ainus võimalus teha Läänemaa veterinaarkeskusele avaldus. „Proua ei pea seaduse järgi ka neid sisse laskma. Ja ilmselt olekski neil tark kaasata politsei,” märkis ta ja lisas: „Majatäis inimesi ei pea sellist asja taluma. Kuidagi peab ju omavalitsus ka reageerima!”

Vallavalitsus: meile pole teatatud

„Korteriühistu ei ole meile mingeid kirju ega avaldusi saatnud,” kinnitas Ridala vallavalitsuse registripidaja-referent Kaire Viiluste. Probleem selle korteri asukatega pole ka vallavalitsusele uudis, kuid omal algatusel ei saa vallaametnikud nõuda kellegi koduuksest sisse laskmist. „Ta ei pea ka politseid uksest sisse laskma, kui ta ei taha.”

Viiluste rõhutas, et iga sellise probleemi korral tuleb teha vallavalitsusele märgukiri, et ametnikel oleks alus tegutsema hakata. „Kui omavahel või sotsiaalmeedias räägitakse, pole sellest midagi kasu. Me kuuleme tõesti tihti süüdistusi, et vallaga on ühest või teisest asjast sada korda räägitud, aga midagi pole tehtud. Aga asjad ei käi ju nii, et ametnikud hakkavad juttude põhjal tegutsema,” selgitas Viiluste ja lisas, et piisab täiesti ka sellest, kui vallavalitsusse saadetakse e-kiri, kui mõne probleemi lahendamisel on vaja valla abi.

Korteriühistu juhatuse liige Tiiu Urma ütles Lääne Elule, et kassimamma on tõesti majaelanikele aastaid tuska tekitanud, aga teha ei saa midagi, sest proua ei ava kellelegi ust. „Ega me saagi ju midagi teha. Üüri ta maksab ja võlgu ei ole,” seletas Urma. Küsimusele, miks pole ühistu oma mure lahendamiseks kaasanud kohalikku omavalitsust, vastas Urma, et ühistu koosolekutel pole keegi seda teemat üles võtnud.