Seekord sõitsin Norrtäljesse Rootsis erilise ootusega. Kolm aastat tagasi sinna üsna juhuslikult sattudes oli mulle suur avastus linna läbivas jõevees eksponeeritud kunst. Mõtisklesin hiljem palju selle üle, kuidas mõjutab ümbruskond, kus teost eksponeeritakse, selle ekspressiivsust. Vaevalt oleks mõni sealne teos nii eredalt meelde jäänud, kui oleksin seda mõnes galeriis näinud. Avalikus ruumis eksponeeritava kunsti eelis on ka selle kättesaadavuses kunstivõõrale inimesele, samuti annab selline ajutine mõni kuu kestev näitus linnaelanikele võimaluse harjumuspäraseid kohti uudsena näha.
Norrtälje kunstiprojekti „Konst i Ån” (tõlkes: kunst jões) viiakse ellu juba 2004. aastast. Korraldaja on kohalik kunstnike ühing koostöös linnavalitsusega ja osalejad professionaalsed kunstnikud. Tavaliselt ei lähtu kunstnikud mitte mingist ühisest teemast, vaid pigem konkreetsest paigast, ja kuna voolav vesi moodustab nii kärestikke kui ka veetaimedega kaunistatud rahulikuma vooluga alasid, on kunst pigem inspireeritud sellest.
Tänavu välja pandud kaheksa tööd on kõik väga eripalgelised. Teistest eristub kindlasti oma mõõtmete ja erkpunase värvi tõttu kahest objektist koosnev töö, millest üks kujutab kindlusetorni ja teine paati. Teos on supernäide sellest, kuidas kunst on ühiskonna peegeldus ja kunstniku võimalus millelegi tähelepanu osutada. Kuigi töö räägib enda eest, on selle autor Peter Johansson kirjutanud töö juures asuvale sildile järgmist: Milliseid ohte me näeme tänases päevas? Äkitselt täitus Rootsi sisserändajatega, muu hulgas ka Süüriast ja Afganistanist. Sellisel hulgal, et ärkasid mustad jõud ja külvasid hirmu. Silme ette maalitakse pilte uue sõja võimalikkusest ja paljud hääled räägivad saabuvast Venemaa rünnakust. Kas see on reaalne oht või on see poliitika? Kellele toob tegelikult kasu valjuhäälne poolehoid avatud piiridele ja tingimusteta tulijate aitamine?
Kaasaegse kunsti eesmärk ongi küsimusi tekitada, aga et üks rootslane nii otseselt inimeste hirmud ka lausetesse vormib, on neis küsimustes äärmiselt märkamatuks jäävas riigis mõnevõrra üllatav ja ootamatu.
Aga nüüd tagasi selle juurde, miks üldse ühe naaberriigi väikelinna kunstiprojektist kirjutada. Iga Haapsalu promenaadil jalutaja on märganud sealses merevees mitmesuguseid kunstiobjekte, mis sel suvel Jääkarule seltsi pakuvad. „Kunst meres. Mida? Jaa!” on riigigümnaasiumide õpilaste selleks puhuks loodud tööde näitus ja inspireeritud just Rootsis kogetud elamustest. Kui nüüd kolmel suvel Norrtäljes nähtud professionaalsete kunstnike teoseid Haapsalu merevees asuvate gümnaasiumiõpilaste töödega võrrelda, pole mõtet silmi maha lüüa. Nii mõnigi neist võiks ükskõik millises rahvusvahelises projektis osaleda.
Haapsalu merekunsti promomiseks on käimas ka fotokonkurss, kus on ainus nõue, et mõni kunstiobjekt peab pildil näha olema. Enamiku auhindu on välja pannud meie oma linna asutused ja ettevõtted. Fotokonkurss on leitav Facebookist, Fotokonkurss Merekunst.
Kunstiobjektid jäävad merre 21. augustini ja fotokonkurss lõpeb 19. augustil.
