Aidi Vallik: sõltume oma inimestest

Juba varemgi olen Haapsalu ja üldse väikeste kohtade kontekstis mõelnud inimressursi peale. Inimeste asendatavuse või asendamatuse peale.

Aivo Paljasmaa kirjutatud järelehüüe Mannile ärgitas jälle selle meelde, sest tõdeb Aivogi, et väikesest kohast lahkunud olulisest inimesest jääb maha tühi koht. Lünk. Otsekui oodates kedagi, kes asemele astuks ja selle lünga täidaks, aga pole kedagi astumas.

See muudab väikelinnad väga tundlikuks, väga sõltuvaks oma inimestest.

Kaob mingi valdkonna senine lipulaev eest, pole seal justkui enam üldse midagi ega kedagi, algab allakäik, aeglane lagunemine, mida ei pruugi alguses olla väga märgatagi, aga mingil hetkel jõuab kohale arusaamine: oot, vanasti ju oli nii, miks enam üldse ei ole? Variseb näiteks manalasse külaelu aktivist, kes rajanud ja töös hoidnud külamuuseumi, korraldanud simmaneid, käsitöötoa ja mälumänguklubi, ja poole aasta pärast selgub, et needki on kuidagi vaikselt surnud koos inimesega.

Muide, kui otseselt Haapsalu näitekunstist ja lavastamisest rääkida, ei ole selle kadu õnneks põhjust ennustada, kuni Paljasmaa veel kahe jala peal ringi kõnnib ja noor linna kolinud lavastaja Marion Undusk oma tükke edasi teeb. Ja kuni leidub linnas inimesi, kes soovivad innuka harrastajana näitemänguga tegelda.

Oma teema on muidugi siin see küsimus, kui palju ja kui kauaks pakub päris lavastajaile professionaalset motivatsiooni töötamine vaid harrastajatega. Palun mitte võtta seda märkust teatriharrastust pisendava või halvustavana – asi pole ju mitte selles, vaid ma mõtlen lavastaja enda vajadust professionaalina kasvada ja areneda, mille jaoks peaks ta töötama vähemalt vahel ka koos teiste professionaalidega, nendega suhtlema, neilt inspiratsiooni, uusi ideid, uusi tehnikaid saama. Mitte ei oleks iga lavastuse sünni eel jälle ja jälle sunnitud alustama näitlemiskunsti aast, beest ja tseest nagu kooliõpetaja.

Või võtame näiteks pillimehed. On õnneasi, kui väikelinnas saab kokku tulla ja aastaid tegutseda kollektiiv, kus kõigil on ühetaolised kõrged ambitsioonid pillimängu meisterlikkuse ja oma loomingu realiseerimise koha pealt, samuti võimalused selleks viimaseks üleüldse. Haapsalust on sündinud (ja paraku ka ära läinud) palju andekaid muusikuid, kes pole professionaalse arengu koha pealt soovinud mööndusi teha ja on suundunud suurde linna teisi omataolisi otsima ning leidma.

Aga mis siis saab? Ilmselgelt oleks liialdatud ka arvamus, et võib-olla piisabki väikeses kohas vaid harrastuskunstist ja Paunvere pasunakoorist.

Seab ju harrastuskunsti eesmärgid siiski professionaalne kunst ja sellepärast on sedagi nii hädasti vaja hobitamise kõrvale. Haapsalul on vedanud, et siin toimuvad ka HÕFF ja suvised vanamuusikapäevad ja Augustibluus ning on muudki, mis innustab, inspireerib ja õhutab.
Selge on aga seegi, et professionaalse kunsti sündimine kohapeal on midagi muud kui selle sissetoomine. See on oluline ja märgiline, ja just nimelt ning kogu kurja saatuse kiuste sellises väikeses linnas, nagu on Haapsalu.

Sest kui mujal suurtes linnades võtavad suured mõõtu omavahel, siis siin jagavad nad oma annet ja andetööga koos käivat atmosfääri õigupoolest palju mõjusamalt, jagavad palju rohkem nendega, kes muidu kaunite kunstide teele ehk elus ei satukski, ja kelle elu seetõttu saab ikkagi rikkam.

Sellest tulebki, et märkame andja kadumist nii teravalt. Halvemal juhul võib temast tõesti jääda maha lausa tühi koht. Aga Haapsalu nüüd nii väike ka ometi ei ole?

Aidi Vallik, kirjanik