Aap Uspenski — maadlustreener, kes müüb roose

Maadlejataustaga lillekaupmees pole just päris tavaline kombinatsioon, kuid just seda Aap Uspenski on — endine tipptasemel maadleja, rammumees ja sumokas, kes juba paarkümmend aastat peab Haapsalu kesklinnas lillekauplust Flamingo.

Aap Uspenski puhul polegi päris selge, kas teda peaks lugema Läänemaa või Jõgevamaa sportlaseks, sest omaks tahaksid teda pidada mõlemad. Ise ta sellest numbrit ei tee, sest kuigi esimest korda astus maadlusmatule küll Jõgeval, on ta viimased 30 aastat elanud Haapsalus ja siin kodunenud.

Haapsallu tulles polnud linn Uspenskile päris võõras, sest maadlejad olid suviti ikka Haapsalus laagrites. Just ühe sellise laagri ajal kohtas ta oma esimest abikaasat ja nii ta siia maanduski.

Isa õpilane

Maadlemise juurde jõudis Aap Uspenski koos venna Tiiduga tänu oma isale Izmailile, kes Jõgeval maadlustreeningutega alustas.

Poja sõnul isal küll säravaid tiitleid maadluses ette näidata polnud, kuid ta oli suur maadlusentusiast. „Ega ta maadluses mingi professor olnud, eks ta raamatutest vaatas ja teiste pealt õppis, aga ilmselt pidi ta olema väga kõva pedagoog, sest tal saalid olid täis ja tulemused tulid päris kiiresti,” rääkis Aap. Ühel hetkel oli üle poole Eesti maadluskoondisest Jõgeva poisid.

Kuigi tol hetkel olid Jõgeva esispordialad hoopis jäähoki ja käsipall, Uspenski poistele väga valida ei antud. „Otseselt käsi ei väänatud, aga ju see oli kuidagi väga loomulik ja eks me ise tahtsime ka, sest oli põnev,” leidis Uspenski takkajärgi.

13aastasena pühiks Aap Jõgeva tolmu jalgadelt ja läks Tallinnas spordiinternaatkooli (TSIK) 7. klassi. Päris üksi ta siiski väikelinnast pealinna ei läinud, vaid koos kaks aastat vanema venna Tiiduga, kes praegu tegutseb maadlustreenerina Orissaares.

Kuigi kodus poisid pidevalt kaklesid, nagu vennad ikka, siis TSIKi minekuga oli kaklustel lõpp ja vendadest said suured sõbrad. Nüüd arvab Aap, et ju loeti vennale kodust sõnad peale, et peab vanemana noorema eest vastutama.

Uspenski sõnul pöörati spordikeskkoolis tol ajal treeningule rohkem tähelepanu kui õppimisele. „Kui oli väga andekas sportlane, siis hindeid ei vaadatud üldse,” rääkis ta. Nüüd enam asjad nii lihtsalt ei käi.

Peale keskkooli läks Uspenski EPAsse metsandust õppima, seda mitte niivõrd huvist metsanduse vastu kuivõrd sellest metsanduse osakonna dekaan oli väga spordisõbraklik ja hoidis sportlasi. „Mind hoiti ka seal seitse aastat esimesel kursusel. Loengutele ma ei jõudnud ja eksameid-arvestusi ka väga palju ei kogunenud,” tunnistas ta.

Uspenski tunnistas, et ega ta tol ajal väga täpselt ette kujutanudki, mis või kes temast saama peaks —treeneri kutsumust ta ei tundud, aga autojuhiload olid taskus ja ta arvas, et mingi rakenduse oleks ikka leidnud „Ega metsanduse eriala mulle ka vastumeelne olnud ja võib–olla oleks sel alal ka tööle läinud,” ütles ta.

Enne aga tuli ära käia vene armees. Kuigi NSV Liidu koondislase koht oleks pidanud olemas spordiroodus, maandus Uspenski hoopis Tapal raketibaasis, ainukese eestlasena. „Mul oli keegi „heategija” ei tea, mis põhjusel käru keeras,” rääkis ta.

Sõjaväeossa jõudnuna pandi jõujooned koha paika. Noormees jõudis vaevalt autost välja astuda kui vanemad olijad tal natist kinni võtsid ja kangi juurde vedasid, nimelt olid nad kuulnud, et uus poiss on tõstja. „Ühes kasarmus oli väike kang, millel rohkem kettaid ei olnud kui umbes 100 kg. Nad polnud kunagi näinud, et keegi selle üles tõstab, aga ma olin heas füüsilises vormis ja tõstsin selle üles,” meenutas ta.

Seejärel pidi ta maadlema omakasvu seersandiga, kes oli heal tasemel rahvusmaadlust harrastanud. „Mul oli tegemist, et teda pikali saada, aga kui ta pikali sain, oli kõik otsusatud,” lisas Uspenski.

Kuigi sõjaveaeg jäi tavapärasest lühemaks, vaid üheks akuud, mahtus sinna sisse üks Nõukgide avalikkust vapustanud sündmus — sakslase Mathias Rusti maandumine Moskvas Punasel väljakul 1987. aasta mais.

„Meie oleksime pidanud Rusti alla laskma, sest ta lendas meist üle,” tunnistas Uspenski. Rust jäi aga tulistamata, sest põhjarannikul olev baas magas õige hetke maha ja järgmised vaatasid, et ju siis on omad kui esimesed pole maha võtnud, me ka ei hakka võtma.

Koondises

Juba üsna varakult pääses Uspenski NSV Liidu noortekoondisesse ja hiljem ka juuniorite koondisesse. Täiskasvanute koondise uks jäi siiski suletuks.

„Alguses oli muidugi raske, sest mõnes laagris olin kuu aega venekeelses keskkonnas ainuke eestlane,” ütles Aap. Samas lisas ta, et tegelikult on mälestused Liidu laagritest väga positiivsed.

Noormaadlejana oli Aap Uspenski NSV Liidu meistrivõistlustel enamasti 4.-5 kohal. Tema sõnul oli konkurents koondises väga tihe – kümme tippmeest olid väga võrdsed ja see, kes tuli esimeseks, sõltus sageli päritolust ja poliitikast. Tema sõnul oli küll üksikuid, kes oma kaalus olid teistest peajagu üle ja siis polnud midagi teha. Aga võrdsete puhul oli tulemus poliitiline.

Enda kohta ütles Uspenski, et tema oli selleks suhteliselt tundmatu, et nime eest medalit saada. „Trennis ma neid mehi võitsin, aga võistlustel oli teistsugsed reeglid ja seal sai hoiatustega matše võita,” rääkis ta. Aap meenutas ühte olulist matši, kus vastast mööda matti taga ajas. „Tema jookseb eest ära, aga hoiatuse saan mina.”

Üldiselt oli Nõukogude Liidus kergetes kaaludes tugevad pigem lõunamaa pojad armeenlased ja gruiisin, sest nad olid kiired ja nende areng oli kiirem. Suuremates kaaludes aga olid tipus ukrainlased ja valgevenelased ning ka eestlased on läbi aegade pigem rasketes kaaludes edukad olnud. Uspenski seletas seda sellega, et suuremates kaaludes on maaldus võttevaesem ning rohkem on mõtlemist taktikat, mis on võib-olla eestlasele omasem.

Nii NSV Liidu kui hiljem Eesti koondise aegadel tehti laagrites küll kõvasti trenni, aga peeti ka kõvasti pidu. Ta meenutas Tartus toimunud Eesti meistrivõistlusi, kus finaalieelsel õhtul pidutsesid kõrtsis kõik 20 finalisti. „Ainult üks neist ei jõudnud järgmisel päeval finaali,” muigas ta.

Takkajärgi leiab Uspenski, et noorus peabki muretu olema. „Võib-olla tänu sellele, et nooruses sai palju alkoholi pruugitud, ma täna enam kanget alkoholi ei taha,” tunnistas ta.

Lühikeseks jäänud karjäär

Täiskasvanute hulgas ei õnnestunud Aap Uspenskil maailma ega Euroopa meistrivõistlustel pjedestaalile jõuda. Kreeka-rooma maadluses jäi tema laeks EMi 9. koht 1992 ja 10. koht 1993.

„Võimete poolest jäi mul kindlasti lagi saavutamata,” tunnistas Uspenski. Ta lisas, et tippajal oli maailmas kolm meest, keda ta kindlalt võita ei suutnuks. Kõiki teisi oli ta eri võistlustel võitnud.

Aap nimetab ühe põhjusena ka õnne puudumist ja toob näiteks 1992. aasta MMi. „Olin siis kõige paremas vormis, aga mul polnud loosiõnne.” Uspenski sattus tugevamasse alagruppi, kus veel peale neljandat ringi maadles puhaste paberitega. Siis sai aga hoiatustega kaks kaotust ja jäi alagrupis 5. Finaalis olid aga tema alagrupi mehed teste grupi omadest peaajagu üle.

Olümpiamängudest jäi ta samuti kõrvale. Uspenski ütles, et seda, miks ta 1992 Barcelonasse ei saanud, ta enam ei mäleta, kui 1996 Atlanta mängudest pidi loobuma põlvevigastuse tõttu.

Nüüd on aga mees need tiitlid, mis omal ajal saamata jäi, saavutanud veteranide klassis. Läinud suvel tuli ta veteranide MMil tagasi küll vigastatuna, aga kuldmedaliga.

Sel aastal jättis ta veteranide MM vahele, sest mullusest vigastusest pole veel päris taastunud, aga järgmine aasta on plaan taas võistlema minna.

Uspenski sõnul kohtab endisi tippmaadlejaid veteranide võistlusel harva „Kes on oma tiitlid ja medalid kätte sannud, need sinna ei tule, sest äkki nüüd kaotab ja siis on häbi suur,” nimetas ta põhjusi.

Küsimusele, kas maadlusedu taga on kõva töö või looduslikud eeldused, vastas Uspenski, et kõrvalseisjate arvates on kõik looduse poolt. „Kindlasti on looduse poolt mulle väga palju antud, aga reaalselt olen ka väga palju tööd teinud,” uskus ta ise. Samas on ta sead meelt, et kui üldse annet pole, ei jõua ka ainult kõva tööga kuhugi.

Maadleja tähtsaimateks omadusteks peab ta tunnetust ja vastupidavust. „Aga üks, mida mul ei ole, on röövlihing,” ütles siis äkki ja tõi röövlihinge näiteks, selle kui väga tähtsal matšil edu saavutamiseks vastasele näpp silma torgata või hella koha pealt pigistada. „Mina seda ei teeks.”

Treener

Kuigi sportlasena ei mõelnud Aap Uspenski treeneriameti pidamisest, treenib ta nüüd Haapsalus noori maadlejaid. Tema sõnul ei pruugi tippmaadlejast tegelikult head treenerit saada, samas need, kellel endal tippsaavutusi ette pole näidata, võivad järeltuleva põlve kasvatamisel väga edukad olla. „Nagu minu isa ja Haapsalu legendaarne treener Ergart Männik, kes pole ise tippmaadlejad olnud, aga kasvatasid tippmaadlejaid. Samas on tippmaadlejad, kellelt edukaid õpilasi ei tule,” selgitas ta.

Küsimusele, mis teeb treenerist hea treeneri, vastas Uspenski: „Kui see nii lihtne oleks, oleks keegi selle kohta, kuidas lapsi treenida, õpiku kirjutanud.” Tema sõnul tuleb noortetreeneril päris palju ise mõelda ja leiutada, sest häid koolitusi pole. „Enamasti pakutakse üldkoolitusi, kus räägitakse sellest, kuidas tippsporti teha, aga mitte sellest kuidas 7aastase lapsega sporditeed alustada,” lisas ta.

Treeneri rolli sattus Aap Uspenski mõneti juhuslikult, kui maadlusentusiastidest sõbrad Tallinnast helistasid ja küsisid, kas ta ei tahaks hakata Haapsalus maadlustreeninguid vedama. Sõbrad ostsid maadlusmati ja muud varustust, maksid treenerile palka ja võistlustele sõitud eest.

Kolm aastat Haapsalu linn maadlejatele ruume ei leidnud ja nii tehti trenni vanas kinos. „Läks mitu aastat enne kui öeldi, et tulge spordihoonesse,” meenutas Uspenski.

Praegu treenivad maadlejad Haapsalus maadlusklubi Dünamo all, spordikooli alla nad ei kuulu. „Mina olen selle olukorraga rahul. Saan rahulikult tegelda oma asjadega, keegi ei käi uksetaga lugemas palju mul lapsi trennis on ja mis ma nendega teen. See pole mulle kunagi meeldinud,” kinnitas treener.

Uspenski hinnangul on maadlus Läänemaal päris heas seisus – lisaks Haapsalule tegutsevad elujõulised klubid Lihulas ja Martnas, lapsed käivad võistlusel ja saavad korralikke tulemusi. Ka treenerid saavad omavahel hästi läbi.

Haapsalu Dünamos treenib paarkümmend poissi,kellest vanemad õpivad küll juba Tallinnas. Nooremate rühmas treenib kümmekond poissi ja treeneri sõnul rohkem ei mahukski, sest siis ei jõua neid jälgida. „Poistel peab kogu aeg jälgima, et nad valesid asju ei teeks ja vigastust ei tekiks,” selgitas treener.

Maadlustrennis käivad ka Uspenski oma kaksikutest pojad Robin ja Kevin, kellest ühel on ette näidata ka Eesti meistrivõistluste kolmas koht nooremas vanuserupis. „Ma arvan, et mina selles vanuses Eesti meistrivõistlustelt veel medalit ei saanud,” tunnistas isa.

Seda, kas poistest ka maadlejad saavad, isa ei tea. „Kui neil on minu geenid, siis eeldusi neil on. Ma annan neile võimaluse, aga trenni sundinud ei ole,” ütles ta ja lisas, et maadluse kõrval käivad poisid veel jalgplallis, poksis, ujumas ja suvel golfitrennis.

Võta vitamiine ja tule tagasi

Kui Aap Uspenski maadluskarjäärile punkti pani, tegi ta ilma sumo ja rammumehe võistlustel.

1980-1990. aastate vahetusel oli rammumehe võistlused väga populaarsed ja tõmbasid publikut magnetina. „Kord oli meil viimane ala raekoja platsil. Plats oli rahvast täis nagu oleks olümpiavõitjaid koju tulnud. Oli uhke tunne küll,” tunnistas Uspenski.

Esimest korda osales Aap rammumehe võistlusel 1989. aastal Ida-Virumaal. „Vaatasin tulemusi ja mõtlesin, et pole ju kuigi kõvad mehed,” rääkis ta. Toona läks ta tegelikult Ida-Virumaale võistlusi vaatama, aga kohapeal tundis, et kui ise kaasa ei löö, hakkab seda pärast kahetsema. Asju küll kaasas polnud, aga laenatud dressipüksid ja triiksärk ajas ka asja ära. Tulemuseks kolmas koht.

Järgmisel kolmel aastal oli Uspenski võitmatu ja kõik kolm Tauno Kangro valmistatud rammumehe koju on nüüd tema kodus. Mees ise leiab, et ta oli rammaumeeste hulgas jõunäitajate poolest üks nõrgemaid, aga tugevuseks oli talupojatarkus ja asjade läbimõtlemine.

Huvi selle ala vastu kadus Aabi sõnul siis kui kavva hakati võtma uusi alasid. „Sel ajal kui mina tegin, olid maalähedsed alad – kivi tõstmine, vankri vedamine, jahukottide tassimine jms. See mulle meeldis ja sobis. Hiljem tulid rinnalt surumised, jõutõmbed, see polnud enam see,” rääkis ta.

Ka konkurentide hulka sigines esimesi abiainete tarvitajad ja nendele Uspenski vastu ei saanud.

Maailma tasemel rammumeeste hulka polnud dopingut tarvitamata asja. Uspenski meenutas seda kui osales rammumehe MMil. „Võistluste omanik ja korraldaja ütles, et muidu oled tore poiss ja rahval on huvitav sind vaadata, aga kui tahad järgmisel aastal jälle tulla, pead vitamiinikuuri läbi tegema ja 30 kg juurde võtma, siis teretulemast tagasi.”

Ajal, mil Uspenski veel tippmaadluses oli, dopingust eriti ei räägitud ja ka dopingukontrolli suurt polnud. Ta ütleb end teadvat inimesi, kes teadlikult dopingut võtsid, aga teab ka seda, et treenerid andsid sportlastele dopinguaineid ilma viimaste teadmata koos teiste vitamiinidega.

Küsimusele, kas ka Uspenskile on dopingut antud, vastas ta: „Ma arvan, et mulle on antud, aga ma ei söönud isegi vitamiine.” Maadleja sõnul pandi hotellis mingid portsud lauale, ta leidis, et tal pole neid vaja. „Ma ei tundnud end halvasti ja leidsin, et mul pole neid vaja. Tänu sellele jäin võib-olla ka halbadest asjadest ilma,” arutles ta nüüd.

Sumo maailmamees

Kui maadluses jäid kõrged tiitlid saavutamata, siis sumos jõudis Aap Uspenski maailmameistrivõistluste pjedestaalile ja saavutas kolmanda koha. „Neid ilkujaid on küll, kes ütlevad, et mis medal see on. Aga neile ütleks, et eks vali endale sporiala ja mine võta see medal. Ega neid medaleid niisama ka kusagil ei jagata,” ütles ta.

Sumosse juurde sattus Uspenski pärast konflikti Eesti maadluskoondise treeniseriga, kes teda pärast Eesti meistrivõistluste võitu EMile ja MMile ei saatnud. „Lõin käega. Ma pole kunagi selle nimel maadlust teinud, et eestikatel käia. Kui mind Eestist välja ei lasta, siis ei viitsi ma ka sellega tegelda,” valgustas ta pöörde tagamaid.

Aap tunnistas, et sumo talle meeldis, sest see oli väga emotsionaalne ja huvitav. Ka võistlustel oli tore käia, sest ta oli maailma tipus ja temast peeti lugu. Alla jäi ta vaid jaapanlasele ja venelasele.

Uspenski sõnul pole sumos oluline jõud, vaid mõistus: „Teed suure võistluse ära ja ei ole füüsiliselt väsinud, vaid vaimselt kutu.” Ta võrdles sumomaadlust duelliga – duellis ei saa eksida, sest siis oled surnud. Kui maadlusmatil on pärast punktikaotust 4-5 minutit aega vigu parandada, siis sumos seda teha ei saa.

Sumoka karjääri lõpetas 2000. aastal vigastus.

Maadlejast lillepoepidajaks

„Ega see ei olnud minu valik, elu lihtsalt läks nii,” ütles Aap Uspenski lillepoe loomise peale.

Flamingo lillepoel hakkas kohe üsna hästi minema, sest uuemas linnaosas lillepoodi polnud. „ma arvan, et ka praegu on meie edu alus stabiilsus,” ütles Uspenski. Tema sõnul pandi lahtioleku kellaajad selle järgi, mida arvati kliendile sobivat ning kauba tellimisel ei mõelda mitte sellele, et see kindlasti maha saaks müüdud, vaid sellele, et pood kunagi tühi poleks. „Viskan kasvõi pärast ära, aga kui kleint tuleb, peab ta olema kindel, et saab lilli,” avaldas poodnik.

Poe algaastatel tuli ikka ette valearvestusi ja Uspenski sõnul võib nüüdki tulla ette olukordi, mida arvestada ei oska. „Näiteks mõni matus. Kolmapäeval tuleb kaup ja kolmapäeval keegi sureb, neljapäev-reede tulevad tellimused ja laupäeval on matus. Mul pole kusagilt lilli juurde võtta,” kirjaldas ta

Uspenski tunnistas, et tähtsate läänlaste sünnipäevakalendrit ta ei pea, kuid matusekuulutusi jälgib küll.

Lilleäri tipphetk on naistepäev, kuid ka siis tuleb arvestada, kas naistepäev langeb töö- või puhkepäevale. Tööpäeval ostetakse lilli rohkem, sest lisaks oma naisele viiakse õis ka töökaaslastele. Kuu lõikes on lillekaupmeeste kõige kiirem aeg juuni, mil koolid riburada lõpetavad.

Lillekaupmees ütles, et lillede hingeeluga ta end eriti kurssi pole pidanud viima, sest see on müüjate rida, kuigi üht-teist on aastatega külge jäänud. Ka lihtsama kimbuga saaks ta hakkama, kuigi vajadust seda teha pole. „Nagu pole universaalset tööriista, pole ka universaalseid inimesi. Ma ei pea kõike oskama,” arvas ta.

Lilletrendide kohta ütles Uspenski kui kunagi olid populaarsed nelk ja alpikann, sest muud polnudki võtta, siis nüüd on need lilled teenimatult varju jäänud. Samas nelk on ilus lill, mis seisab hästi ja on ka roosist odavam.

Kõige populaarsem lill kipub ikka olema roos, kuigi kunagi ei või kindel olla kaua see vaasis ilus püsib. „Grüsanteemile võin anda garantii, aga roosile mitte kunagi,” kinnitas Uspenski. Ta tõi näiteks, et kunagi kui Lahe Roosist lilli sai toodud, nägi ta ise kuidas lilli lõigati ja pakiti. „Viisin koju, panin vaasi hommikul oli 20st lillest 10 ära surnud, 10 jäi püsti ja seisis kuu aega. Nii et roosi puhul ei tea kunagi, palju neist ära kukub.”

Laisk ja leebe

Inimesena peab Aap Uspenski end üsna laisaks, kes teeb täpselt nii palju kui eluks vajalik. „Ma arvan, laiskus on ka elus edasiviiv jõud. Ilmselt on ka leiutajad laisad, sest miks nad muidu leiutavad asju, mis elu lihtsamaks teevad,” muigas ta. Selle kohta, kuidas kuidas sport ja laikskus kokku käivad, on tal oma arvamus: „Ühtepidi mõtleb laisk inimene ka võistlusituatsioonis välja, kuidas lihtsamini eesmärgini jõuda, aga treeningul on see kindasti segav faktor.”

Endise maadlejana, kes praegugi spordiga tegeleb arvas Aap, et tänu oma laiskusele ta praegu tervis hea. „Mingitel kohtadel hoidsin end tagasi, ega pingutanud üle, et veri ninast väljas. Arvan, et sellest kasu tulnud,” ütles ta.

Kui elus on kõikvõimalike konflikte ette tulnud, ei pea Uspenski end konfliktseks inimeseks. Koduste konfliktide puhul annab pigem järele, kuid spordis oma maailmavaadetega vastuollu minekul püüab esialgu sõdida, aga kui asi tulemust ei anna, lööb käega. „Ma ei hakka veskitega võitlema, sest see on tühi ajakulu,” kinnitas ta.

Aap Uspenski kinnitas, et oma praeguse eluga on ta rahul: peab lillepoodi ja treenib lapsi. Lisaks on ühiskondlikud ülesanded nagu Sumoliidu juhatuses olemine ja tegutsemine vabatahtliku päästjana Lääne-Eesti vabatahtlikus Reservpäästerühmas. Spordiga pole Uspenski hüvasti jätnud, aga nüüd mängib hea meelega golfi ja armastab ka bowlingut. Golfihuvi jäi külge Firmaliigas osalemisest.

Vabal ajal meeldib sõpradega saunalaval istuda, kuigi maadlejana kaalulangetamise pärast on ta suusamütsiga saunalaval istunud sadu tunde. „Psüühiliselt on need kaks erinevat sauna,” muigas Uspenski. „Sõpradega on mõnus ja ei kipu lavalt ära, aga kaalu võttes, teed lavaruumi ukse lahti ning kohe on vastik ja kuum.”

Pühapäeval pidas Aap Uspenski oma 50. sünnipäeva. Ta ise on veenunud, et pool elu on veel eest, sest ta kavatseb elada vähemalt saja aastani.

Tulevikus näeb ta end külmal ajal istumas Tais Phuketis jalad ookeanis. „Mulle Aasia meeldib,” kinnitas ta. Uspenski Aasia-armastus sai alguse Jaapanist, kus ta on oma kümme korda käinud ning kiidab sealset kutuuri ja inimesi.

Tai aga võlub oma mõnusa kliimaga — vesi 30 kraadi, ilm soe, pole vaja erilist peavarju ega riideid, piisab lühikestest pükstest ja päikeseprillidest. „Selles mõttes võib Phuketil igav hajata, et vahepeal tahaks sõpradega suhelda. Aga sõbrad saab ju kaasa kutsuda,” jäi ta optimistlikuks.

Fotod: Arvo Tarmula ja erakogu