Tartu ülikooli psühholoogia instituudis tehtud uurimus näitas, et Eesti lapsevanemad on passiivsed oma lapse tegevuse suhtes nutitelefonides. Vanemad tõdesid, et lapsed võiksid nutitelefonides vähem aega veeta. Sama arvasid ka lapsed oma vanemate kohta, mis näitab, et vanemate harjumused nutitelefoni kasutuses peegeldavad laste harjumusi ning nende muutmiseks peaks lapsevanemad näitama eeskuju.
eMarketer´i andmetel on käesolevaks aastaks ennustatud, et nutitelefonide kasutajate ülemaailmne arv on umbes 2,16 miljardit inimest. Uurimustöö autor Rine Pent on arvamusel, et kuna nutitelefonide areng on olnud kiire, nende soetamine järjest odavam ning lapsevanemad soovivad lastega kiiresti kontakti saada, siis mobiiltelefonide soetamise iga muutub järjest nooremaks.
See omakorda tähendab, et üha nooremad lapsed veedavad aina enam nn ekraaniaega nutitelefonis. Pent kirjeldas, et Ameerika lastearstide assotsiatsioon soovitas aastaid tagasi üle kahe aasta vanadele lastele ekraaniaega 1-2 tundi päevas, alla 2-aastased ei tohtinud aga üldse ekraani ees aega veeta. Tänapäeva kiire tehnoloogia ja rakenduste areng on soovitusi aga muutnud, sest täielik ekraaniaja välistamine ei ole enam võimalik.
Tähelepanu soovitatakse pöörata hoopis ekraaniaja õigele kasutusele ja lapsevanemate suuremale rollile näidata nutitelefonide kasutamisega eeskuju.
Uurimaks, kuidas Eesti lapsevanemad ja lapsed nutitelefone kasutavad ja sellesse suhtuvad, kaasas Pent uuringusse 244 Eesti inimest, sh 122 teise klassi last neljast erinevast koolist vanuses 8-10 ning 122 lapsevanemat vanuses 25-59. Laste ja nende vanemate sõnul kasutavad nad nutitelefone peamiselt suhtluse eesmärgil. Kui lapsed kinnitasid, et vanemate peamiseks tegevuseks nutitelefonis on suhtlus, siis vanemate hinnangul on laste peamiseks tegevuseks aga mängimine.
Andmete analüüsist selgus, et lapsevanemate nutiseadme kasutus on seotud laste nutiseadme kasutamisega ehk laste nutiseadme kasutamine sõltub suurel määral lapsevanema eeskujust.
Töö tulemused peegeldavad, et kuigi on ka erandeid, ei ole Eesti lapsevanemad oma lastele nutitelefonide kasutamise osas oluliselt positiivseks eeskujuks. Eesti lapsevanemate poolne juhendamine ja piirangute või reeglite kehtestamine on pigem passiivne. „Seda on näha sellest, kui vähe veedetakse ühist aega ekraaniseadme taga või kui vähese loovusega on lähenetud lapse nutiseadme taga veedetava aja reguleerimisele,“ tõdes Pent.
Uuringu autor ütles, et kõige tähtsam on lastega näost-näkku suhtlus ja osalus nende tegevustes: „Tähtsam kui aja piiramine on tegevuse sisu jälgimine. Selle asemel, et piirata aega, mis laps seadme taga veedab, tuleks hoopis mõelda selle peale, mida laps selle ajaga teeb. On ju palju suunavaid tegevusi, nagu näiteks huviringid, kohustused või ühised lõbusad ja mängulised tegevused, mis lapse tähelepanu teistel asjadel hoiavad.”