2

Eestlane Austraalias: Sõrmuste Isanda riigis

Lemmi Kann

Lemmi Kann

lemmi.kann@le.ee

morrison_eestlane_austraalias_ingrid_f_erakoguIngrid Morrison. Foto: erakogu

Sel nädalal viisid tuuled mind Uus-Meremaale. Inglismaa kuninganna Elizabeth II sünnipäeva puhul oli meil siin pikk, neli päeva kestev nädalavahetus. Olgu selgituseks öeldud, et Uus-Meremaal tähistati seda nädal varem kui Austraalias; Ühendkuningriigis endas aga monarhi sünnipäeva puhul tööst vaba päeva ei antagi.

Uus-Meremaal pole ma varem käinud, idee sinna minna oli tegelikult viimase hetke kiire otsus. Auckland, kuhu lennuk meid viis, on Uus-Meremaa suurim linn, kuid mitte pealinn – selleks on hoopis Wellington. Auckland on majanduslikult väga olulisel positsioonil, sest enamik suurfirmade ja väliskorporatsioonide peakontoreid asub just seal.

Ühtlasi on Auckland koduks riiklikule ragbimeeskonnale All Blacks. Eelmisel laupäeval oligi Uus-Meremaa suurpäev – Aucklandis pidasid matši All Blacks ja Walesi tiim. Pileteid mängule muidugi saada ei õnnestunud, seega jälgisime mängu ühe pubi suurelt ekraanilt. Oh seda melu! Rahvas tõusis hümniks püsti ja laulis kaasa, käsi südamel. Emotsioonid ähvardasid majal katuse pealt tõsta, kui löödi värav või tehti viga. Kuna kodumeeskond võitis, käis pidu peatänava baarides hommikuni. Elamus oli võimas! Võimsat kuju ja kasvu maoori mehed ja nende emotsioonid ise on juba vaatamist väärt.

Üks asi, mida ma reisil olles alati teen, on tutvumine kohaliku köögiga. Valituks osutus restoran nimega Clooney, mille peakokk on kohalik, kes on käinud laias maailmas oma oskusi lihvimas. Võtsime ette üheksakäigulise degustatsioonimenüü ja saime maitsta, mida annab kohalikust toorainest kokku kokata. Üks sealsest uhkusest on näiteks lambaliharoad, mille juurde käib kahe riigi vaheline väike sõbralik tögamine – tervituse asemel vastavad austraallased uusmeremaalastele tihtilugu määgimisega.

Laupäeval tuli mõte, et võiks järgmisel päeval osaleda kohalikul poolmaratonil. Pühapäeva hommikul kell seitse olimegi pargis, et jooksule registreeruda. Mingeid ootusi, lootusi ja sellega kaasnevat strerssi mul polnud ja oh üllatust, lõpetasin naistest esimesena! Pjedestaalil karikat vastu võttes oli tunne nagu filmis. Vaat siis. Võta vabalt ja naudi elu täiel rinnal ja järgmisel päeval oledki võitja! Kõik eelmised korrad olen jubedalt stressanud ja nädala jagu päevi enne jooksu rangel režiimil olnud nii toidu kui ka magamisega. Seekord polnud ettevalmistust ollagi, stressi samuti mitte, ja jooksin välja oma paremuselt teise aja.

Muidugi otsustasime võitu vääriliselt tähistada ja läksime külastama Wahiki saarel asuvaid veinimaju. Saarele läksime praamiga, kuhu ostetud pileti eest saab saare ühest otsast teise ka bussidega sõita. Igas peatuses on jalutuskäigu kaugusel mõni veinimaja. Sõitsime alustuseks kohe saare keskele – seal on üksteisele suhteliselt lähedal kolm veinimaja. Ühes neist pruuliti ka õlut ja otsustasime hoopis kohaliku õllega tutvust teha. Kaheksa õlut ja kaks siidrit – mõnus!

Järgmine koht on tuntud oma Pinot Noir’ veinide poolest. Meil vedas, sest veinimeister oli parajasti kohapeal ja tegi meile korraliku informatiivse degustatsiooni. Elu nagu lill – istusime kaminatule ees, maitsesime veine ja imetlesime lummavat vaadet mägedele. Kolmas veinimaja üllatas meid sellega, et see on puhtalt ühe pere ettevõtmine. Veinimeistrid, kokk, sommeljee, ettekandja – kõik ühe pere liikmed. Endalgi tekkis tunne, nagu oleksime kauaoodatud sugulased, kes üle pika aja külla on tulnud – uksed ja südamed olid selles majas täiega valla.
Tagasiteel sadamasse tegime vahepeatuse kalapaatide juures, mis olid värske austrikoormaga just randa jõudnud.

Õhtul kella kümne paiku kukkusime jala pealt voodisse. See oli olnud veidi kummaline, kuid positiivseid emotsioone täis päev.

Mõnda huvitavat veel Uus-Meremaa kohta. Kõige pikem sõna selles keeles tähistab üht kohta ja kõlab nii: Taumatawhakatangihangakoauauotamateaurehaeaturipukakapikimaungahoronukupokaiwhenuakitanatahu. Tõlkes tähendab see umbes midagi sellist: kohtumine, kus Tamatea, mees suurte põlvedega, liugleja, mägedel ronija, maaneelaja, kes on ringi reisinud, mängis flööti oma armsamale.

Veel huvitavat. Maismaal elutsevaid madusid Uus-Meremaal pole. Seal elab kõige rohkem pingviiniliike. Igal kolmandal perel on paat või kaater. Kõige mägisema tänava kalle on 38 kraadi! Kolmandiku riigi territooriumist moodustab kaitsealune rahvuspark. Sõrmuste Isanda triloogia filmid tõid riigile sisse 200 miljonit dollarit ja valitsuses loodi Sõrmuste Isanda ministri ametikoht. Riigil on kaks hümni. Ainus kohalikku päritolu loom on nahkhiir – kõik ülejäänud liigid on sisse toodud. Iga inimese kohta toodetakse aastas 100 kilo võid ja 65 kilo juustu. Riiklikel pühadel on keelatud igasugune tele- ja raadioreklaam. Päris hea, mis?

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Uskmatu+Toomas
Uskmatu+Toomas

Ilusad heietused küll aga miks Saei räägi riigi alkoholi poliitikast täpsemalt,piirdud vaid veinimajadega.Kuidas on võimalik Austraalias osta alkoholi ja mida oleks meil nendelt õppida.Peale selle on veel muutki mida peale ilusa jõudeelu kirjelduse võiks sealt õpetlikku kirjutada.
Kas tõsielu Austraalia moodi ei müü või ???

AlexLotman
AlexLotman

“Ainus kohalikku päritolu loom on nahkhiir – kõik ülejäänud liigid on sisse toodud.” See lause läks veidi “puusse”, aga ilmselt on mõeldud ainsat imetajaliiki, kes ei ole inimesega koos tulnud. (Muidu igati muhe lugemine, nagu ikka:)

wpDiscuz