Kalle Muuli: sotsid lambanahas

Sotsiaaldemokraat Mihkel Raud teatas möödunud nädalal, et ta on poliitikuna läbi kukkunud. Sotsiaaldemokraatide juhil Jevgeni Ossinovskil on viimane aeg teatada, et ta on erakonna esimehena läbi kukkunud.

Ainsa aasta jooksul, mis on möödunud tema asumisest erakonna etteotsa, on ta pideva vaenlaste otsimise ja tülinorimisega suutnud hävitada suure osa sotside mainest. Möödunud suvel, kohe pärast senise juhi Sven Mikseri kõrvaletõrjumist, üritas Ossinovski vastanduda Reformierakonnale. Nõudes äsja sotside endi heakskiidul sõlmitud koalitsioonilepingu avamist ja muutmist, pidas Ossinovski samal ajal Keskerakonnaga salaja läbirääkimisi uue valitsuse moodustamiseks, et saada ise peaministriks.

Kui see üritus IRLi vastuseisu tõttu haledalt läbi kukkus, asus Ossinovski valitsuses tüli norima IRLiga. See, et Eesti riigil pole siiamaani oma uut esindajat Euroopa Kontrollikojas, on ainult üks Ossinovski kiusu tulemus.

Palju rohkem on Eestile kahju teinud, et Ossinovski jonniajamise tõttu oli möödunud sügisel pikka aega häiritud kogu valitsusliidu koostöö. Mõistagi ei tõstnud mõttetu tüli ühe ametikoha pärast ühegi valitsuspartneri mainet, ka mitte sotside oma. Aga selle asemel, et vigadest õppida, asus Ossinovski otsima hoopis uut vaenlast, kelle kallal hambaid teritada.

Kuna valitsuspartneritele vastandumine on juba edutult läbi proovitud ja Keskerakonna abil loodab Ossinovski nähtavasti ikka veel peaministriks saada, on ta oma järgmiseks sihtmärgiks valinud EKRE. Mõni nädal tagasi Jõhvis sotside üldkogul kõneldes nimetas Ossinovski EKRE toetajaid otsesõnu idiootideks ja teatas, et näeb, kuidas idiootse Eesti idee on tugevnemas, pidades selle all silmas EKRE üleskutseid isoleerida Eesti välismaailmast ja kõrvaldada sisevaenlased (välismaalased, homoseksuaalid, tolerastid ja muud antieestlased). Nii ränka ja nii ülekohtust rünnakut mõne erakonna toetajate, et mitte öelda osa Eesti rahva vastu pole ka kõige kibestunumad poliitikud juba ammu ette võtnud.

Tõsi on see, et EKRE üleskutsed sulgeda piirid ja nõuda meid kaitsvailt mustanahalistelt NATO sõduritelt mundri kandmist ka vabal ajal, on ohtlikud meie julgeolekule ja vahel tõesti ka lausa idiootsed, sest me suudame oma riiki kaitsta ainult tihedas koostöös Euroopa Liidu ja USAga. Tõsi on seegi, et sotsioloogiliste uuringute kohaselt on EKRE toetajate seas suhteliselt rohkem madalama haridustasemega inimesi. Aga see ei anna kellelegi õigust neid halvustada ega idiootideks sõimata.

Kui sotside juht tahab, et Eestis koheldaks inimesi võrdselt sõltumata nahavärvist, usust ja seksuaalsest orientatsioonist, peab ta kõigepealt ise suhtuma lugupidavalt kõigisse inimestesse – ka neisse, kellel on teistsugune maailmavaade või haridus kui tal endal. EKRE ideede leviku põhjus pole mitte inimeste rumalus, vaid hirm ja mure oma maa ja rahva saatuse pärast. See hirm võib pimestada ka haritud inimesi. EKRE kütab neid hirme üles teadlikult ja kui Ossinovski tahaks tõesti vihkamise levikut peatada, peaks ta inimestele kannatlikult selgitama ennekõike seda, et mingit massiimmigratsiooni ohtu Eestis pole ega tule.

Esiteks ei taha põgenikud siia tulla ja teiseks on riigikogu kehtestanud pagulaste vastuvõtuks äärmiselt ranged reeglid. Kui Euroopa Liitu on aasta jooksul kontrollimatult tulvanud tublisti üle miljoni põgeniku, siis Eesti sõel on nii tihe, et siia on neist jõudnud kõigest 19 inimest, kelle tausta on enne hoolikalt kontrollitud. Niigi hirmul inimeste sõimamine idiootideks üksnes süvendab vihkamist ja lõhestab ühiskonda.

Aga just see paistabki olevat Ossinovski tegelik eesmärk – vastanduda EKREle, jagada rahvas kahte vaenutsevasse leeri, sildistada inimesed tarkadeks ja lollideks, õigeteks ja valedeks, omadeks ja vaenlasteks – et siis ise üht leeri juhtida.

Kui nii vastutustundetult püüab oma populaarsust suurendada EKRE või mõne teise opositsioonipartei juht, võib seda veel kuidagi mõista, aga valitsuspartei ülesanne on hoolt kanda kogu riigi ja rahva, mitte ainult oma poolehoidjate eest.