Ene Pajula veste: mammi unistab meie oma Churchillist

Mammi peab tunnistama, et IRLi-nimeline erakond pole talle kunagi eriti meeldinud. Res Publicaga oli teine asi. Tol hetkel, kui Res Publica tuli, oli see tõesti kui värskendav tuuleõhk. Nad astusid esile sama selge sõnumiga, nagu kunagi oli tulnud Isamaa. Tõsi küll, Isamaa tuli nii ammu, et noored seda enam ei mäletagi. „Plats puhtaks!“ oli nende loosung, ja see oli midagi sellist, mida inimesed ootasid ja mida tol hetkel oligi väga vaja, kirjutab ajakirjanik Ene Pajula Postimehes.

Res Publica kuulutas tulles sama ühemõtteliselt, et nemad lõpetavad Eesti poliitikas sahkerdamise, valetamise ja varastamise. Nad olid äraostmatud! No kas see ei kõlanud hästi? Inimesed uskusid tõemeeli, et midagi sellist on ikka veel võimalik. Mammile meenuvad pildid ilusate ja kindlameelsete poiste Taavi Veskimäe, Urmas Reinsalu, Indrek Raudse, Ken-Marti Vaheriga, mis siis meie linnapilti ilmusid.

Geniaalne samm oli meelitada oma ridadesse karmikõneline riigikontrolör Juhan Parts ja tol hetkel Eesti ainuke naisakadeemik Ene Ergma. Et see oli vaid reklaaminipp, näitab näiteks seegi, et päris siseringi ei lastud kumbagi. Paraku ei suuda mitte keegi lõpmatuna näida, varem või hiljem lööb ikka läbi tõeline olemus. Algasid omavahelised tülid, purjuspäi autojuhtimine, sahkerdamine elamislubadega… ja mis värk üldse oli selle Isamaaliiduga ühinemise taga? Res Publica populaarsus kukkus, sest nende lubadused osutusid tühja tünni kõminaks ja inimesed tundsid end petetuna.

Sellest, et neil oli vaja maineparandust, sai mammi aru küll, aga miks Isamaaliidul seda vaja oli? Selle koha peal on mammil mälulünk. Aga kui Isamaaliidul oli enne ühinemist oma kindel ja arusaadav ideoloogia, siis ühinenud erakonda ei huvitanud muu kui võim iga hinna eest.

Nüüd on nad hakanud rõhutama, et on rahvuslik-konservatiivne erakond, ja kordavad seda tüdimuseni. Võib-olla selleks, et ise ka uskuma hakata. Sest otsi või tikutulega, kuskilt ei paista välja üks ega teine, kui konservatiivsuse all just nende homovastasust silmas ei peeta. Aga sellest jääb riigijuhtimisel väheks. Pealegi ei suuda mammi uskuda, et nende homovastasus oleks siiras, sest selleks on selles erakonnas liiga palju intelligentseid inimesi. Nii et järjekordne poliittehnoloogiline nipp.

Mammit ei üllatanud see, et Ene Ergma erakonnast välja astus, pigem hämmastas teda, et see tal nii palju aega võttis. Mammi on oma pika tööelu jooksul kohanud õige mitmeid noori auahneid ülemusi, kel pole niigi palju aru peas, et mõne alluva hea nõuande ära tunneks ja selle järgi talitaks. Pigem panevad nad ämbrite kolinal edasi iseoma tarkusest. IRLi reiting kukub kolinal, aga selle asemel, et tarka nõu kuulda võtta, lasevad nad arukal inimesel lihtsalt minna. Ja mitte lihtsalt minna, vaid ilguvad ka veel järele.

Kui IRL poleks valitsuspartei, võiks kogu eelnev jutt olemata olla. Aga nad on, nii mõttetu kui see erakond praegu ka ei näi. Oleks ütlemata tore, kui nad vastupidist tõestaksid. Mammi loodab tõesti, et IRL võtab ennast kokku ja laseb targad inimesed otsustama. Neid ei ole selles erakonnas üldse vähe, aga millegipärast tunduvad nad olevat mitte tagatuppa, vaid tagatoast välja tõrjutud.

Kui mammil veel üldse erakondadega seoses mingeid ootusi on, siis loodab ta, et ühel päeval astub lavale mõni selline, kes tunnistab ausalt, et meil on valida halva ja veel halvema vahel – esimesel juhul tähendab see seda ja teisel puhul toda. Ja esimene valik viib meid sinna ja teine tänna.

Ühesõnaga – mammi ootab Eesti oma Churchilli, kes ütleks ausalt, et ta saab lubada vaid verd, higi ja pisaraid…, aga mille tulemusel võime saavutada ühe või teise hea eesmärgi. Mammi annab endale aru, et see on täitumatu lootus, aga unistada ju ikka võib!

Refereeritud Postimehest.
Täismahus lugu saab lugeda siit.