Suur maalritöö Haapsalu jaamahoones

Haapsalu ajaloolise jaamahoone ootesaalid said tagasi oma esialgsed värvid. Tööde käigus serveeriti muuseumile üllatusi ja üks mõistatus.

Raudtee- ja sidemuuseumi juht Deana Põder ütles, et mõned väikesed elektritööd tahavad veel tegemist, aga põhiosa suuri töid on valmis. „Neljapäeval vaatasime töövõtjaga veel viimased asjad üle,” ütles Põder.

Nagu ikka, pakuvad vanad majad hulganisti üllatusi, kui päevakorrale tõuseb remont. Nii juhtus ka jaamahoone ruumidega, mis tähendab, et esialgu planeeritud ajaks kõike valmis ei saadud.

Esimene ja kõige suurem üllatus tuli välja 3. klassi ootesaali põranda alt. Kui hakati üles võtma põrandat katnud nõukogudeaegseid oranžikaid plaate, mida tol ajal ohtralt kasutati, tulid nende alt välja suured paeplaadid, mille peale oli valatud betoonisegu.

„Eeldatavalt peaksid need plaadid pärinema jaamahoone ehitamise ajast,” ütles Põder.

Plaate oli aga mitmes suuruses – osa 70 x 70, osa 50 x 50 cm. Plaadid olid eri sügavusel, mis annab alust arvata, et kõik ei pärine ühest ajastust. Tööd pandi seisma ja hakati asja uurima.

„Konsulteerisime spetsialistidega ja muinsuskaitseametiga ning tegime lõpuks otsuse, et toome eksponeerimiseks välja ühe vana põrandaplaadi. Teised jäävad uue põranda alla alles ja ühel ilusal päeval, kui meil on rohkem raha ja võimalusi, kaevame kõik plaadid välja ja teeme nendest uue põranda,” ütles Põder ja lisas, et nii suure töö tegemine ei mahtunud praegu mitte kuidagi ei eelarvesse ega ka ajakavasse.

Nüüd katavadki ootesaali põrandat uued plaadid, mille keskel iluleb üks originaalpõrandast pärinev plaat – et oleks näha, milline põrand algselt välja nägi.

Sekeldused põrandaplaatidega, mille lõpetuseks jõuti otsusele vana põrand sel moel konserveerida, võttis kaks nädalat.

„Tahtsime rahulikult mõelda ja otsustada. Põrand võttis meil mõneks ajaks jalad alt – alustuseks oli lihtsalt üks väga kole põrand, mille alt tuli välja väga põnev leid. Nüüd teame, et meil on seal originaalplaadid peidus, ja oleme need tulevastele põlvedele säilitanud. Kunagi, kui rikkaks saame, vaatame edasi,” ütles Põder.

Väiksemat sorti, aga sugugi mitte vähem häid üllatusi tuli veel. Näiteks selgus, et osa seinte puitpaneele oli sõna otseses mõttes pude. „Paks värvikiht oli peal ja hoidis laudu koos. Enne kui näpuga katsuma ei läinud, ei olnudki võimalik aru saada, mis seisus paneelid olid,” ütles Põder. Nii tuligi tahveldis tükati asendada. Ka tuli välja vahetada osa põrandaliiste, mida polnud esialgu plaanis.

„Et kõik need elemendid tuli teha eritellimusena, siis võttis see mõistagi aega,” ütles Põder.

Värvid, värvid…

Jaamahoone interjööri värskendamisel oli väga oluline ennistada esialgne värvilahendus. Et teada saada, milline see täpselt oli, hakkasid asja uurima spetsialistid, keda juhendas Eesti kunstimuuseumi konserveerimisspetsialist, kunstiajaloolane ja restauraator Hilkka Hiiop. Valmis viimistlusuuringute aruanne, mida on üle 60 lehekülje.

Praktiline osa uuringust nägi välja nii, et tehti sondaaž – värvikihid kaevati ükshaaval välja, kuni jõuti esimeseni. Nii paljastus jupike ajalugu kõigist toonidest, mis on jaamahoone seinu kunagi katnud. Värvilahenduse aluseks võeti esimene värvikiht.

„Meil olid küll kõik värvikoodid, aga mitu korda juhtus, et koodiga antud toon ei vastanud ikkagi päris sellele, mis ta uuringu järgi peaks olema,” ütles Põder. Lõpuks loksusid toonid paika ja said seintele.

Ainus ajalooline värvierinevus vaatab vastu 3. klassi ootesaali seintelt. „Seal on lae ülemine, maalidega osa 1950. aastate värvilahendusega, sest laemaalid pärinevad just nendest aastatest,” ütles Põder. Kui vanu fotosid uskuda, olid alguses piltide asemel marmoreeringud (maalimistehnika, mida kasutatakse puidule kivi tekstuuri andmiseks).

„Fotosid Haapsalu jaamahoonest on väga vähe. Meil on üks fotoalbum umbes 1956. aastast, mustvalgete fotodega,” ütles Põder.

Nii ongi saalis sõbralikult kokku sobitatud jaamahoone algusaeg – seda ehitati aastatel 1905–1907 – ja 1950ndad.

Otsitakse kunstnikku

Maalidega pole lugu aga sugugi lõppenud. Peale selle, et muuseum tahab maalid sügisel restaureerida, otsitakse ka nende autorit.

„Meil on seintel tundmatu kunstniku tööd. Oleme kaevanud siin ja seal, aga veel ei midagi,” ütles Põder. Vahepeal sattus talle kätte paljulubav juhtlõng. Endiste jaamatöötajate kaudu jõuti välja naiseni, kelle isa peetigi salapäraseks kunstnikuks.

„Mehe tütar lükkas selle versiooni aga ümber – tema isa polevat maalipintslit kunagi käes hoidnud, vaid oli hoopis viimistlustööde juhataja. Praegu on meil infot, et kunstnik töötas tema alluvuses küll ja oli saksa sõjavang. Väga intrigeeriv lugu!” ütles Põder ja kinnitas, et tundmatu kunstniku jälgi aetakse kindlasti edasi. Naisel on juhtumisi selle saksa kunstniku töid veel alles ja nüüd peab muuseum plaani leida mõni kunstiüliõpilane, kes tahaks oma lõputööks võtta Haapsalu jaamahoone laemaalide ajaloo väljaselgitamise.

Kindel on see, et juba suvel on jaamahoones peale kauni interjööri nii mõndagi vaadata.

Fotod: Merilin Kaustel-Lehemets