„Sa oled nii suur!?” hämmastus kirjanik Olev Remsu, nähes Lääne Elu peatoimetajat Andrus Karnaud, kelle kasv ja kehakaal esmakordsel nägemisel on ju tõesti muljetavaldav. „Raadiost tean sind, arvasin, et oled väike.” Remsu mõtles ilmselgelt Raadio 2 saateid, kus Karnau saatejuhina eetris on.
Kolmapäeva õhtupoolikul Haapsalu raamatukogu lugemissaalis esitles Remsu äsja kirjastuse Petrone Print abiga ilmunud raamatut „Aja kirju: selle sajandi kirjutisi”. Paarkümmend huvilist sai osa huvitavast dialoogist, kus püüdis lehemees oma küsimustega avada kirjameest kui mitmekülgset isiksust. Remsu huvi ümbritseva elu vastu ei näita vähimaidki vähenemise märke, pigem vastupidi.
Karnau: „Kui sinu (vestlejad leppisid kokku, et esmakordsele kohtumisele vaatamata nad publiku ees sinatavad) äsjailmunud raamatut sirvida, siis paistab välja sinu kaks kirge – ajalugu ja poliitika.”
Remsu: „Täitsa õige.”
Karnau: „Miks?”
Remsu: „Ma tahan rahvast kasvatada. Tahan lugejale näidata, mis on õige, mis on vale.”
Edasi läks jutt demokraatiale, mille tänapäeva palet Euroopas on viimaste sajandite suuremaist ajaloosündmustest Remsu arvates mõjutanud eelkõige Prantsuse revolutsioon ja teine maailmasõda. Karnau provotseeris presidentide eraelu avalikustamise teemal.
Remsu: „Kes kellega käib, see ei ole mind kunagi huvitanud. Kui presidendil on armuke, nagu näiteks Hollande’il (Prantsusmaa president), kes sõitis öösiti tema juurde võrril ja salaja, sest mida ihukaitsjail seal teha, siis las olla, kui muidu ei saa. Kui vaja, siis ka lahutagu oma abielu. President on ju samasugune inimene nagu iga teine. Mis puutub voodikunsti, siis tänu sellele sai Venemaa keisrinnaks Katariina I, kuigi päritolult oli ta taluplika. Aga üldiselt ei lähe teiste eraelu mulle korda, ka Karnau eraelu ei lähe mulle korda.”
Karnau: „Sotside liider Jevgeni Ossinovski arvab, et Eesti suurim probleem on varanduslik kihistumine?”
Remsu: „Täitsa õige, aga mina pean suurimaks probleemiks ebademokraatlikke ilminguid. EKRE, Odini sõdalased, see tendents… Olen uurinud vapside ajalugu, samuti natsismi teket ja arengut Hitleri Saksamaal. Nii palju märke langeb kokku. Teine probleem on meil võimu võõrandumine ja kolmas tõesti varanduslik kihistumine.”
Remsu meenutas, et ülikooli päevil käis ta Mart Helmega (EKRE liider) tihedalt läbi ja puutus kokku hiljem Moskvaski, kus oli Helme Eesti suursaadik.
Remsu: „Siis ei pannud ma tema puhul sellist tendentsi tähele. Ta on ju tark mees, aga… Kas ta tõesti teeb seda, et võimu haarata?! Võimuvõitlus, sellest ajalugu algabki. See on kogu loomariiki sisse struktureeritud, putukatest inimesteni välja. Igal karjal on oma juht.
Nüüd flirdib Helme parempoolsusega, et võimule saada. Kindlasti olid talle eeskujuks parempoolsed liikumised Euroopas ja eelkõige Põlissoomlaste oma, mis nüüd hakkab küll kuhtuma. Nende liider Timo Soini ajab välisministrina nüüd üsna NATO-meelset juttu. EKRE puhul panen aga tähele, et neil on ühist leksikat natsi-Saksamaaga, kui Hitler pürgis võimule.”
Karnau: „Kas EKRE tegevus on vesi Putini veskile?”
Remsu: „Putin flirdib Euroopa parempoolsetega, see on näha. Kui näiteks mõni eurooplane ärkaks pärast 75aastast varjuund, oleks ta imestus tohutu. Sakslased ja prantslased suhtlevad nagu sõbrad, inglased ka. Kolmveerand sajandit tagasi oli see ilmvõimatu. Praegune olukord ongi Euroopa uus ja noor demokraatia, aga seda on võimalik õõnestada. Ma mõtlen Putinit.”
Karnau: „Sa imetled diktaatoreid?”
Remsu: „Ei-ei! Ma paljastan neid.”
Karnau: „Aga nad on ju huvitavad. Mis nende juures köidab?”
Remsu: „Hitler on ju põnevam isik kui Chamberlain (Suurbritannia peaminister 1937–1940). Mussolini on värvikam kui Daladier (Prantsusmaa peaminister 1938–1940). Paraku on nii, et kuritegu pakub ikka rohkem huvi kui korralik pereelu.”
Karnau: „Vägisi jääb mulje, et sa imetled diktaatoreid.”
Remsu: „Ei-ei! Ma ju ütlesin, et ma tahan neid paljastada, näidata lugejaile nende olemust.”
Karnau: „Sulle meeldib vestluskaaslasi irriteerida?”
Remsu: „Ja-ah! Näiteks noorpõlves Tartus viibisin sõpruskonnas, kus kõik teadsid kõike. Ei tulnud kõne allagi, et mõni meist poleks teadnud, millal Jaapan okupeeris Korea ja Taivani saare.”
Karnau: „1938?”
Remsu: „1895. aastal.” (Endine ajalooõpetaja Karnau tunneb end veidi ebamugavalt.)
Edasi kulges vestlus Haapsalu maile. Kirjanik meenutas sooja sõnaga Voldemar Pinni, kellega olevat tal olnud maru huvitav poliitikast ja ajaloost rääkida.
Remsu: „Pinn kirjutas Pitkast, Karotammest, Sinimägede tegelastest, mitte kangelastest. Hiljem hakkas samadel teemadel kirjutama Mart Laar. Laar on publitsist, Pinn aga veelgi rohkem. Seega on Laar veidi lähemal akadeemilisusele ja omavahelises konkurentsis sai Pinn rohkem nahutada.”
Karnau: „Miks Sinimägede tegelased, mitte kangelased?”
Remsu: „Meil armastatakse Sinimägede SS-üksust kangelasteks nimetada, aga seal võitlesid peale eestlaste ka valloonid, flaamlased ja kes veel. Euroopa peab neid ikkagi sõjakurjategijaiks SS-i pärast. Meeste heroiseerimine ei sobi siia.”
Karnau tundis huvi ka kirjamehe loometee alguse vastu. Kõik olevat alanud ajalehe Edasi jutuvõistlusel saadud teise kohaga.
Remsu: „Siis saatsin ühe jutu ajakirjale Looming ja näe, see ilmuski. Siis saatsin jutustuse Loomingu Raamatukokku ja ka see ilmus („Homne karikakar”, LR 10/11, 1976, autori nimi oli siis veel Olev Remsujev). Siis oli ikka uhke tunne ülikooli kohvikusse või Werneri kohvikusse sisse astuda.
Karnau: „On arvatud, et sinu parimad ilukirjandusraamatud on Supilinna-sari (üldse on Remsul Vikipeedia andmeil ilmunud 49 raamatut).
Remsu: „Viisteist esimest eluaastat möödus mul Supilinnas ja nüüd tundsin, et ma ei tohi oma mälestusi ja teadmisi selle Tartu ühe omapäraseima asumi kohta ainult enda teada jätta. Tahtsin seda avada kõigi jaoks, see kuulub Eesti kultuurilukku.”
Karnau: „Tahtsid jälle meid õpetada?”
Remsu (kohmetunult): „Õpetada… Võib-olla oleks tsiviliseeritum öelda, et ma valgustan.”
Karnau: „Nüüd vajutasid sa pedaali veel rohkem põhja, „valgustan” mõjub pretensioonikamalt.”
Remsu: „Mõjub küll.”
Huvitavalt kulgenud dialoog oli kestnud märkamatult poolteist tundi. Jõuti rääkida ka Remsu rännukirest, sportlikust eluviisist, 21 aastat kestnud karsklaseelust, Lennart Merist. Järgnes autogrammide andmine ja kohaletulnute tänamine ning siis hüppas kirjamees jalgrattale ja vuras juba kuuendat aastat Haapsalus asuva kodu poole. Reedel peab Postimehes ilmuma järjekordne kolumn ja ka üks raamat olevat pooleli.
Aivo Paljasmaa
Fotod: Arvo Tarmula 
mehkamil ju juhilube pole—võimed ei võimalda.
jääb üle tramm,troll,buss,jalgratas,takso!
Huvitav kuidas saab sellest demokraatist rääkida kui seda eesti riigis olemas ei ole. Tunne on et need kaks klouni on saanud ühe kõvema doosi Sooreose fondi poolt maale toodavat surrogaatdemorkaatia ja on hakanud seda omaks pidama.
Leheruum on jah täidetud kahe poolearulise lalinaga. Täielikud haledad vennikesed.
Remsu tundub suhteliselt ambitsioonikas tegelane, kui arvab teadvat, mis on õige ja mis on vale ning püüab seda rahvale õpetada. Ja küllaltki originaalne on tema mõttekäik, et EKRE on Eesti suurim probleem. Kui selle artikli eesmärk oli leheruumi täitmine, siis igatahes kiitus tegijatele! :))
„Sotside liider Jevgeni Ossinovski arvab, et Eesti suurim probleem on varanduslik kihistumine?”
Räägib kriminaalse taustaga ärimehe rahadega koolitatud poeg…