Kui Läänemaa omavalitsuste juhid kuulsid ministeeriumi plaanist kaotada maavalitsused, põhjustas enim elevust tõik, et Lääne maavanem Neeme Suur jääb 2019. aasta 1. jaanuarist tööta. Vähemalt esialgu ei hakatud süvitsi arutlema selle üle, mida võib maavalitsuste kadumine kui niisugune endaga kaasa tuua. Küll aga tunti muret, mis saab kohapeal pakutavaist teenustest.
Kuigi maavalitsuse ja maakonna elanike suhet ei saa taandada pelgalt kliendi-teenindaja teljele, pani vallajuhte muretsema just asja see külg. Kas ühe või teise asja ajamiseks tuleb edaspidi sõita näiteks Tallinna või Pärnusse või saab selle asja ikka siinsamas Haapsalus aetud?
Ühest küljest ongi palju loota, et kohe osataks süvitsi arutleda selle üle, kas maavalitsuste kaotamine on hea või halb. Teisest küljest aga peitub tolles esmases „Suur-jääb-tööst-ilma”-reaktsioonis terake tõtt – Eesti jääb ilma mõnevõrra skisofreenilises positsioonis olevaist maavanemaist. Ühest küljest peaks maavanem olema riigi esindaja kohapeal, teisalt eeldab maarahvas, et ta seisaks pealinnas (Toompeal) maakonna huvide eest. Maavanema positsioonis inimene on korraga oma ja võõras. Ühest küljest on tal riigi esindajana kohustus käia linti lõikamas ja kivi avamas ning miks mitte ka külapeol lõõtspilli mängimas, teisest küljest saab ta selle eest pidevalt sarjata: mis töö see ka on, ainult häälte kogumine valimisteks!
Mingis mõttes on maavanemad olnud justkui maakonna kuningad. Edaspidi meil enam kuningaid ei ole. Kui suure osa maavalitsuse ülesandeid võtab üle omavalitsuste liit, siis omavalitsuste liidul kuninga staatuses pead olla ei saa. Või vähemalt on sellel peal rahva mandaat, mida ei ole maavanemail kunagi olnud.