„Vann oleks lausa suurepärane! Aga ma kardan, et koos me sinna ei mahu, sa pole just väikeste meeste killast. Sellegipoolest võiksid sa istuda vanni kõrval põrandal ja masseerida mu väsinud jalgu, samal ajal kui ma küünlavalgel šampust rüüpan.”
Selle armsa e-kirja läkitasin eile õhtul oma kaasale. Vastust ei tulnud. Mõtlesin, et mis seal ikka. Juhtub. Õhtu kulges omasoodu, ilma suurema romantikata.
Hommikul tegin arvuti lahti ja mu postkastis oli kiri selle panga juhatajalt, mille klient ma olen. Just eelmisel õhtul olime e-kirju vahetanud investeerimise ja intresside teemal.
„Kallis Ingrid, suur tänu mind vanni kutsumast! Olen Sinuga täiesti nõus – koos me sinna ei mahu. Seega pakun välja, et teeme mõnel õhtul pärast tööd väikesed dringid.”
Mu süda läks ehmatusest pahaks – olin kaasale mõeldud provotseeriva kutse saatnud vanniõhtul oma pankurile! Just eelmisel õhtul oli ta pakkunud, et saame kokku ja räägime investeerimisest silmast silma, sest sellel teemal kirjutamine läheks hirmus pikaks. Siis kutsusin mina teda „vanni”…
Võin vaid ette kujutada tema näoilmet, kui ta seda meili luges. Mitte ainult et ma pakkusin välja vanniõhtu, vaid kirjutasin ka armuliselt, et tal on lubatud minu vannitoa põrandal istuda ja mu jalgu masseerida, sest vanni ta ei mahu. Pangajuhataja on nimelt suurt kasvu ja mitte meeste-, vaid naisterahvas. Siis ehmatas mind seegi, et tema arvates võiksime ikkagi dringile minna.
Muidugi helistasin talle kohe, vabandasin ette ja taha ning selgitasin, mis ja kuidas. Patricia sai aru, naeris mõnuga, ja läksime oma investeerimisteemadega edasi. Jumal tänatud, et see oli vaid vann…
See seik pani mind mõtlema, kui sageli võivad e-kirjad ja tekstisõnumid sellise näpuvea tõttu vale adressaadi kätte jõuda. Usun, et enamik meist on kokku puutunud fenomeniga, kuidas nutitelefonid kipuvad meie eest otsustama, mida me parasjagu kirjutada tahame, ja nutifoni arvamus asjast keerab teksti mõtte täiesti pea peale.
Mõned aastad tagasi algas üks mu nutitelefoniga tehtud Facebooki postitus sõnadega „To all my dead friends” (kõigile mu surnud sõpradele – toim.). Muidugi tahtsin kirjutada „Dear friends” (kallid sõbrad). Postituse enda all läks aga lahti suur diskussioon, mis vohas näidetest valesti läinud tekstisõnumite kohta. Kõik said muidugi hea kõhutäie naerda, sest tõesti – üks apsakas oli hullem kui teine.
Kuidas siis „vigade parandust” teha, et asja siluda? Esmalt tuleks muidugi rahuneda. Ma tean küll, et seda on kergem öelda kui teha. Siis üks sügav hingetõmme. Mina olin selle vanni-jutu pärast muidugi puhta paanikas – panga juhataja ju! –, aga naersin lõpuks ka ise südamest.
Järgmiseks tuleb otsustamise koht – kas „ohvrile” tuleks helistada või saata e-kiri? See oleneb muidugi isikust. Mina valisin helistamise, sest lootsin, et telefonis rääkides on asi palju lihtsam naljaks keerata, e-kirjas võib see üritus aga kaduma minna. Õnneks on Patricial huumorimeelt. Dringist ma nähtavasti siiski ei pääse.
Aga muidugi võib juhtuda, et isikust ja käest läinud sõnumi sisust olenemata võivad asjad ka väga valesti minna. Siis alla kokkusaamise enam välja ei mängi.
Ühel mu kunagisel kolleegil juhtus lugu, et ta küsis palgatõusu, aga ei saanud. Samal päeval läks tal abikaasaga raginaks sõnumite vahendusel. Ühel hetkel marssis kabineti uksest sisse meie boss, näost sinine ja tulivihane. Ta kutsus Kathy oma kabinetti ja pani paberi lauale – kirjuta lahkumisavaldus! Nimelt juhtus nii, et üks Kathy abikaasale mõeldud sõnum – kogu see aeg on maha visatud, iga päev on mingid jamad ja üleüldse ma vihkan sind! – oli eksikombel saadetud bossile, kes oli just samal päeval Kathyle öeldnud, et ei anna talle palgatõusu. Mõelge siis ise, eks ole…
Boss ei tahtnud algul kuidagi uskuda, et see sõnum polnudki mõeldud talle. Kathyl ei jäänud lõpuks muud üle, kui ta näitas bossile kaasaga sel päeval vahetatud sõnumeid. Piinlik ja ebameeldiv kõigile. Kuigi boss sai asjast aru, jäi mingi lõhe nende vahele veel pikaks ajaks.
Oh jah, see tänapäeva tehnoloogia. Endalegi aru andmata satume aeg-ajalt piinlikult paljastavaisse situatsioonidesse, nii et iga kord ei teagi, kuidas terve nahaga välja pääseda. Kontrollige siis ikka üle, mida ja kellele saadate. Et ei juhtuks nii, nagu mul.
Aga lippan nüüd kohvrit pakkima – homme algab mu maratoninädalavahetus. Minu 12 nädalat kestnud treeningud pannakse pühapäeval proovile. Ärevus muidugi sees ja närv püsti, aga sellest juba järgmine kord.