Ingrid Morrison. Foto: erakogu
Kui ma neid ridu kirjutan, on parasjagu pühapäeva hommik. Jooksime sõber Dave’iga just kolm ja pool tundi mööda kaldaäärset Yarra Joe jooksurada. Oleme mõlemad 40ndais, kahe lapsega ja kodus kaasad, kes ärkavad hommikuti tihti üksi sooviga, et jõutaks oma jooksuringilt tagasi enne, kui pere ärkab. Päike oli just tõusma hakanud. Mõne naabermaja rõdul oli näha hommikumantlis pererahvast kohvitassiga. Tervitame vastutulevaid jooksjaid ja loeme nende silmadest kamraadlikku loosungit „Päikesetõusuks koju”.
Arutame omavahel, kuidas treeningud läinud on, mida uut treeninguvarustuses saadaval ja millised võistlused tulemas. Ka seda, mida me mittejooksjaist kaasad asjast arvavad. Peaksin vist lisama, et Dave on vägagi atraktiivne.
Mõnikord räägime isiklikest teemadest viisil, mis tekitab vahel süütunde, et petame „emotsionaalselt” oma kaasasid. „Ma keeran nüüd tagasi – lubasin Lizzyle, et läheme täna koos hommikust sööma. Oleme natsa sõjajalal.” Ja läinud ta ongi.
Veidi kangete sääremarjadega viimaseid kilomeetreid mõõtes arutlen endamisi, et ehk me, pikamaajooksjad, olemegi liiga enesekesksed. Otsustasin teema paari jooksjast sõbraga üles võtta.
Erica, abielus, lasteta, on jooksnud 14 aastat, tema abikaasa sõidab ratast. Cathyl on jooksustaaži 12 aastat ja ta on vabaabielus jooksjaga. Darren on abielus ja kahe lapse isa, tema abikaasa jookseb oma esimese maratoni järgmisel nädalal koos minuga. Nathan on ultramaratoonarist kahe lapse isa.
Erica ütleb, et kõige raskem on leida tasakaal nädalavahetustel, mil joostakse tavaliselt kõige pikemad distantsid, pärast mida vajab organism puhkust, tihti ka massaaži ja seda „koos” aega jääb siis muidugi vähe. Mõnikord tuleb varakult magama minna, sest järgmisel hommikul on jooks; koosviibimised ja kontserdid-üritused on aga tihtilugu hilisõhtul. Kompromiss on, et Erica teeb oma pikad jooksud esmaspäeviti, seega saab kvaliteetaeg abikaasaga veedetud.
Cathyl on see boonus, et mõlemad jooksevad ja mõistavad, miks pikem puhkeaeg tähtis on. Paar eelmist suhet läksid tal aga seetõttu vett vedama. Partnerid panid ta valiku ette: mina või jooksmine. Cathy vastas talle: sa armusid ju maratonijooksjasse, miks sa seda nüüd muuta tahad? Jooksmine võitis.
Nathan abiellus jooksjaga, sest neid sidus kõik, mis selle tegevusega kaasas käib. Laste sündides jättis naine jooksmise maha ja ühel päeval lihtsalt ei mõistnud enam ka Nathani armastust jooksmise vastu. Abielu päästmiseks hakkas Nathan jooksma äripäeviti oma lõuna ajast ega osalenud enam võistlustel, kuid see muutis ka teda ennast – tippjuhi stressimaandaja oli just jooks. Paraku sai see abielu läbi. Nüüd jookseb Nathan üksi ultramaratone ja naljatab, et küll talle üks tore naisjooksja ka ükskord tee peale jääb.
Darreni abikaasa on pankur, kes töötab pikki päevi. Darren ise on elukutseline lastetreener ja ise treenib siis, kui lapsed koolis on. Abikaasa käib lastega võistlustel kaasas – see ongi alati kogupereüritus. Nad on ühisel arvamusel, et kõike on võimalik balansseerida, serveerida asju õigesti ja ei tekitata kadedusel põhinevaid probleeme – et jooksmisele kulutatakse kaaslase arvel aega ja omaette teema on veel sõprus jooksupartnerite vahel.
Siinkohal meenub mulle ühe naise lugu, keda kohtasin ühe maratoni stardis. Ta oli koos abikaasaga, kellega nad kohtusid Londonis maratoni joostes. Mõlemad olid sel ajal abielus, aga mitte omavahel. Nad jooksid kolm tundi kõrvuti ja jooksu lõpetades tunnistasid mõlemad endale, et praegune abielu neid mittetoetava ja pidevalt tüli kiskuva kaasaga on läbi…
Olen minagi üht-teist kogenud: tunnustust, aga ka mahasalgamist, ja parastamist, kui hüppeliiges murdus. On olnud jookse, kus mind keegi finišis ei oota, ja siis nutnud. Õnneks on mul fantastilised sõbrannad!
Kas ma jätaks jooksmise maha? Arvan, et mitte. Arvan, et naised elavad liiga tihti oma elu ainult abikaasale ja lastele. Kui aga teeme midagi endale, tunneme end süüdi olevat. Süüdi, et seame end kõrgemale perekonnaliikmete arvamustest ja soovidest.
Sel emadepäeval saab mul joostud kolm aastat. Olen väga õnnelik, et selle hobi otsa komistasin. Mu pea on selge, tervis hea ja keskendumisvõime suurepärane. Kõige tähtsam aga, et olen oma lastele hea eeskuju – nad järgivad minu tervislikku elu- ja toitumisstiili ning tihti treenivad oma võimete kohaselt koos minuga. Nad mõlemad tõid eile koju medalid pikamaajooksust. Kingitus emadepäevaks olid aga uued jooksutossud.