Läänemaa vallad kaotavad igal aastal üle saja tuhande euro, mis jääb saamata looduskaitse alla võetud maa-alade maamaksuvabastuse tõttu. Keskkonnaminister Marko Pomerants ütles möödunud nädalal Lihulas, et ei usu, et riik seda omavalitsustele kompenseerima hakkaks.
Lihulas peetud keskkonnaseminari korraldas Europe Direct Läänemaa teabekeskus, et anda ülevaade looduskaitsest Läänemaal. Vallavanemate soovil kutsuti kohapeale keskkonnaminister Marko Pomerants, kellele oli varem saadetud küsimused, millele ootasid vallavanemad vastust.
„Sõnavõtt on väga lühike,” sõnas viimasena esinenud minister. „Ütlen väga lihtsalt: looduskaitse jääb Läänemaale, kaitse-eeskirjade uuendamine toimub, elu oluliselt ei muutu. Kõik.”
Kümned tuhanded kaotatud maamaksu
Tegelikult kulus ministril küsimustele vastamiseks tund. Kõige rohkem tegi vallavanemaile muret saamata jääv maamaks. Maamaksuseaduse järgi ei pea maaomanik kaitsealade sihtkaitsevööndi maalt maamaksu maksma ja piiranguvööndi maalt maksab vaid 50 protsenti. Kaotab selle raha omavalitsus. Kuna Läänemaal on kaitsealust maad üle Eesti keskmise, on tegemist kaaluka rahahulgaga. Näiteks kaotab Lääne-Nigula aastas umbes 30 000 ja Noarootsi ning Martna kumbki 25 000 eurot.
„Mingisugust edulugu ei ole lähitulevikus tulemas,” ütles Marko Pomerants, kelle sõnul ei ole see tegelikult mitte keskkonnaministri, vaid rahandusministri probleem. Igal juhul seisvat ta maaomanike maamaksuvabastuse säilimise eest.
„Kas ma sain õigesti aru, et vallad võiks kompensatsiooni saada, aga rahandusminister on see, kes ei taha anda?” küsis Noarootsi abivallavanem Aivo Hirmo.
„Ei, ma ei räägi heast ega pahast ministrist. Lihtsalt ütlen, et kuna minul ei ole mingisuguseid sularahavoogusid maaomanikele hüvituseks suunata, siis peaks neile vähemalt maksuvabastus jääma. Selle probleemi asjas, mis tekib sellest omavalitsusel, mina kuidagi aidata ei saa,” vastas Pomerants.
„Ei ole nii, et riik jätab looduskaitse kompenseerimiseks maamaksu võtmata ja keskkonnaminister maksab selle kinni. Unistada pole keelatud, aga lahendus saab olla ainult valdkondadeülene ja ma arvan, et riigieelarves pole seda raha kusagilt võtta,” lisas ta.
Kas Peraküla rannas tohib jäätist müüa?
Nõva vallavanem Deiw Rahumägi oli häiritud kaitsealadega kaasnevaist piiranguist. „Kui üle poole valla territooriumist on looduskaitseala, siis ei ole inimesel seal palju teha,” ütles ta.
Rahumägi tõi näiteks suvitajate seas populaarse Peraküla ranna, kus on majandustegevus keelatud. „Seal ei tohi ettevõtlust teha. Seal ei tohi müüa mitte midagi. Puhkajad tulevad sinna, joovad oma alkoholi ära ja sõidavad purjus peaga autoga kohalikku poodi. Isegi jäätist ei lubata rannas müüa,” rääkis ta.
Keskkonnaameti Hiiu, Lääne ja Saare regiooni looduskaitsespetsialist Marju Erit ütles, et praegu on Peraküla rand tõesti sihtkaitsevööndis, kus on majandustegevus keelatud. „Uues kaitse-eeskirjas on igal juhul kavandatud tsoneerida see rand piiranguvööndisse, kus on majandustegevus lubatud,” ütles ta.
Looduskaitseametnike sõnul peab majandustegevuse defineerimisel kasutama ka tervet mõistust. „Mis täpselt on majandustegevus, on hea küsimus,” ütles Erit. „Kui turismifirma korraldab sinna ekskursiooni, siis see on ju ka majandustegevus, aga seda ei keelata.”
„Tähenärimisega võib kaugele minna. Näiteks võib olla keelatud loodusvarade tarbimine, aga ka õhk on loodusvara. Ei saa ju hingamist keelata,” ütles keskkonnaameti looduskaitsenõunik Roland Müür.
Marju Eriti sõnul on kaitse-eeskirjade seletuskirjades järjest põhjalikumalt selgitatud, mida on mõeldud konkreetsel kaitsealal majandustegevuse all. „See on läinud järjest pikemaks, põhjalikumaks ja selgemaks ning sinna on ettepanekud alati teretulnud. Praegu on jäänud mulje, et sellega on rahule jäädud,” ütles ta.
„Kas tõesti on Eesti vabariigis selleks vaja ministrit, et saada rannas jäätise müümise luba. Usun, et see kompromiss on võimalik,” kommenteeris Pomerants.
Inimelu võimalikkusest looduskaitsealal
Seminari sissejuhatuseks oli Marju Erit tutvustanud looduskaitse tänavusi plaane Läänemaal.
Roland Müür selgitas, mis põhjustel tehakse eri tüüpi kaitsealad. „Praegu on ülemaailmne visioon, mis on seotud bioloogilise mitmekesisuse konventsiooniga, et üle maailma peaks olema kaitstud territoorium maismaast 17 protsenti. Eesti protsent on 18,” võttis ta oma ettekande kokku.
„Näiteks Hollandis on enamik maid kultuuriks tehtud, seal paraku looduskaitse võimalust enam ei ole. Siis ongi Eesti kohustus suurem. Üks keskkonnaõiguse jurist on öelnud, et paraku ongi Euroopa Liidu poliitika selline, et sakslase ülesanne on ehitada autosid ja eestlase ülesanne tänu sellele, et meil on siin väga palju loodusrikkusi, on kaitsta loodust,” lisas ta.
„Maailmas on sihiks seatud 17 protsendi maismaa looduskaitse alla võtmine, Läänemaal on kaitse all 24 protsenti ja tulemas on veel. Kas peaks ka kaitsealade ülempiir olema?” küsis ministrilt Lääne maavanem Neeme Suur.
„Sellist asja ei ole. Kaitset vajavad loodusobjektid on ikka seal, kus nad on,” ütles Pomerants.
Ministri sõnul ei ole loota, et kaitsealade tõttu piiratud tegevust inimestele kuidagi eriliselt kompenseerima hakatakse.
„Reaalpoliitika on see, et ühe inimpõlve jooksul ostetakse inimestelt välja need maatükid, mis on sihtkaitsevööndis. Mingisuguseid muid poliitikaid ma ei oska küll nimetada. Olen küünik ja olnud poliitikas 12 aastat ja näinud, kuidas need asjad käivad. Igasugust mesijuttu võidakse enne valimisi rääkida, aga päris elus need ei juhtu,” ütles ta.
Looduskaitsele märkimisväärset lisaraha Pomerants kusagilt tulemas ei näe. „Poliitika Eestis käib nii: sul on lubadused ees, millega oled Toompeale jõudnud, ja need tahavad täitmist. Siis toob elu ette asju, mis tuleb ka teha. Looduskaitse rahastamine pole üheski valimisprogrammis kunagi suurde pilti pääsenud,” sõnas ta.
Ministri sõnul on selge, et keskkonnaamet peab püüdma inimesi mõista. „Aga käratsemine ei vii kuhugi. Ikkagi ratsionaalsed argumendid ja põhjendused ning jõutakse kuhugi,” ütles ta.
Ligikaudne aastas saamata jääv maamaks (eurodes)
- Kullamaa 10 000
- Noarootsi 25 000
- Nõva 6000
- Martna 25 000
- Lääne-Nigula 30 000
- Lihula 35 000
- Haapsalu 2000
- Vormsi 21 000
Allikas: vallavalitsused
Fotod: Arvo Tarmula
