Käes on see aeg aastast, mil päevad ja ööd sujuvalt üksteiseks üle lähevad ja nädalapäevadel enam mitte mingisugust tähtsust ei ole. Telefoni akulaadija peab olema pidevalt käeulatuses, sest hulgalised ja kohati väga pikad kõned tõmbavad telefonist viimase vungi välja. Vunk on loomaarsti reipast sammust niigi juba läinud. Poegimishooaeg käib täie hooga, vasikaid ning lambatallesid tuleb paremalt ja vasakult nii ohtralt, et isegi muidu tühjavõitu Läänemaal tuleb neid sekundi kohta vähemalt üks, kui mitte rohkem. See on aeg, mil selgub talunikule rõõmustav või siis hoopis kurb tõde kogu eelmise aasta pingutuste või puudujääkide kohta. Kokkuhoiud söötmises, aretusmaterjali valikus ja ettevalmistustes peegelduvad üks ühele poegimise tulemuses. Kas üldse sünnib kedagi? Mitu sünnib? Kas vasikad-talled on elujõulised, ja kuidas lehm või lammas sellele pingutusele vastu peab? Põnev ja emotsionaalne aeg. Terve aasta vaevalist rassimist võib kulmineeruda fantastilise tulemusega, kui 50 lambast saab hoobilt 150. Võib aga ka minna vastupidi. Kümnest poegivast lihaveisest võivad tekkida üheksal probleemid. Lehmad on liiga nõrgad, et oma vasikaid välja pressida, vasikas ise on elujõuetu – loomaarsti ja loomaomaniku pingutustele vaatamata ei anna seda mitte kuidagi muuta. Talunikule võib saada just see hetk murdepunktiks, et loomakasvatus jätta ja linna tööle minna.
Haigutust alla surudes vaarun vankuval sammul kohvimasina ees. Kell on kaks öösel, aga nädalapäeva ei suuda parimal tahtmisel meenutada. Lihtsalt üks uus öine sünniabi. Poegimishooaeg pole veel kaugeltki läbi. Silmad ei taha lahti püsida. Raputan pead ning lohistan ennast ja termokruusi auto poole. Peas kordan kui mantrat, et mulle meeldib minu töö. Mulle meeldib minu töö. Mul on hea meel, et mul on nii tore töö. Mulle meeldib minu töö.
Paks uduloor katab maad, piirates nähtavuse miinimumini. Kissitan silmi ja jälgin pingsalt teeääri. Kui nüüd veel põder auto ette jookseb, olen hoopis mina see, kes arsti vajab. Laudani on jäänud veel paar kilomeetrit, kui auto alt käib üks kõvem pauk läbi. Kirun kruusateid ja kihutan pomisedes edasi. Aga seekord ma nii lihtsalt ei pääsenud, pardaarvuti järgi langeb tagumise rehvi rõhk kolinal. Kottpimedas tee äärde seisma jäädes toetan korraks pea rooli peale. Mis siis juhtub, kui ma nüüd telefoni välja lülitan ja lihtsalt siia magama keeran? Surun järgmist haigutust alla. Ei aita siin ei kofeiin ega adrenaliin. Autost välja hüpates selgub kurb tõde, et tagumine rehv on täiesti tühi. Meenub ühe vanema kolleegi kirjeldus sellest, kuidas ta oma tütrele rehvivahetuse selgeks tegi. „See on väga lihtne,” selgitas ta. „Tungraua juurde pane hoiule üks sobiv miniseelik. Siis seisad tee äärde, näitad säärt ja viipad. Küll sa näed, see rehv vahetub täitsa iseenesest.”
Vaatan oma määrdunud tunkesid ja kummikuid ning kottpimedat teed. Ohkan sügavalt ning valin taluniku numbri. Vähemalt keegi, kes on kindlalt ärkvel ning vägagi huvitatud minu abistamisest.
Mõni õhtu hiljem satun luksuslikku olukorda: tööpäev lõpes enne keskööd. Olen kodu poole teel ning mõtlen soojast söögist ja kuumast dušist, toasussidest ning juba ammu pooleli jäänud raamatust. Terviklik fantaasiamull lõhkeb järsu pauguga, kui märkan maja ees võõrast autot. Autost astub välja veidi pahura näoga vanaproua, süles väike krants. „Ma juba mõtlesin, et te ei tulegi enam,” teatab ta tervituse asemel.
„Vabandust, kas meil oli midagi kokku lepitud?” pärin huviga. „Minu koer on haige, ta on nii kehva liikumisega. Siis ma mõtlesin, et mis ma ikka tühja helistan, pigem tuleme kohapeale, saate üle vaadata. Saab vaene loom lõpuks ometi oma vaevast lahti,” jääb vanaproua endale kindlaks. Vaatan koera. See liputab lepituseks saba ja seab ennast perenaise käte vahel mugavamalt istuma. Koera veidi hallikas nägu viitab soliidsele eale. Ta on minust erinevalt ilmselt juba ammu õppinud kannatust varuma. „Kaua te siis juba ootate?” pärin viimaks. Ega ma ta käest nii ehk naa enam pääse. „No kaua ma siin ikka ootan. Te ju elate siin, ju te ikka ükskord oleksite koju tulnud.” Laitmatu loogika vastu on keeruline vaielda. Sean sammud kliiniku ukse poole, koer hüppab nagu käskluse peale perenaise sülest maha ja jookseb reipal sammul minust mööda. Üritan mitte naerma hakata. Päeva helgemad hetked võivad teinekord tulla väga ootamatult.