Juhtkiri: eesmärk ja abinõu

Keskerakond peab veebruaris-märtsis aastakonverentse. Kõik piirkonnad valivad uusi juhte. Kahte leeri jagunenud erakonnas on tähtis, kas piirkonnajuhtidena saavad ülekaalu Edgar Savisaare või samuti erakonna juhiks kandideerinud Kadri Simsoni pooldajad. Sellega seoses on nagunii lõhenenud erakond käärima läinud nii, et üht-teist jõuab sellest ka avalikkuse ette. Tõsi küll, need pole mitte suured skandaalid, vaid väike pinnavirvendus, aga see on ehk kõnekamgi.

Suurel kongressil haagiti Keskerakonda kuulumine lahti Eesti õigussüsteemist. Lihtsamalt öeldes võiksid edaspidi Keskerakonda kuuluda ka kriminaalkorras karistatud inimesed. Põhikirja muudatus ei ole küll jõustunud, kas aga ei ole Läänemaa aastakonverentsil otsustatu sama ideoloogia jätk? Kuigi kvoorumit ei saadud Läänemaal kokku, otsustati aastakonverentsil, et juht siiski valitakse ja konverents peetakse maha. Põhikirja järgi tulnuks juht valimata jätta ja konverents edasi lükata.

Põhjendused, miks nii tehti, kõlasid mõistlikult: palju on haigeid, haigustelaine ei pruugi niipeagi läbi saada, kevade poole tulevad põllutööd peale ja nagunii oli juhi kohale ainult üks kandidaat. Pärast mõeldi küll ümber ja otsustati ikkagi uus koosolek korraldada. Segadust kui palju.

Nii et miks üldse põhikirjaga jantida, kui see jääb risti-põiki kogu aeg nagunii jalgu? Visatagu see aia taha ja lähtutagugi mõistlikkuse või mis iganes printsiibist.

Sel nädalal tuli välja, et Läänemaa piirkonnast on liikmeid kanditud enne aastakonverentsi Tartusse. Ühest küljest pisiasi, peale selle pole see keelatud. Teisest küljest jätab see ikkagi mulje, et eesmärk pühitseb abinõu ehk soovitu tuleb saavutada vahendeid valimata. Selle järgi ei ole tähtsust (ebamoraalseil) viisidel, mille abil oma tahet saavutada.

On siiski kaheldav, kas sellest juhtmõttest peaks kinni pidama. Kui kõik inimesed tegutseksid selle järgi, valitseks ühiskonnas arvatavasti täielik kaos. Ei eetikal ega reeglitel oleks enam kohta. Neid võiks sama hästi mitte ollagi.