0

Jüri Saar: vihkamise tee

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

saar

1980. aastate lõpuaegadel oli mul töö ja aspirantuuris õppimise pärast vaja regulaarselt sõita Moskva vahet.

Üks reis, mis algas nagu tavaliselt Tartu rongijaamast õhtupoolikul ja lõppes Moskvas enne keskpäeva, on mulle mällu sööbinud. Olime sel korral kupees neljakesi, kaks vene meest, kaukaaslane ja mina. Tundus, et tuleb tavapärane rongisõit, kus midagi tõsist kaaslastega ei arutata, ollakse viisakalt sõbralikud, juuakse teed ja minnakse magama.

Üks inimene kupees, välimuse põhjal hinnatuna mõne Nõukogude Liidu mägirahva esindaja (nt tšetšeen, ingušeet, dagestanlane) muutis õhkkonda, sest tema poolt õhkus raskelt kirjeldatavat jäisust, mis mõjus rusuvalt. Jäigi teadmata, kes ta oli, kuid tema olek ja kehakeel rääkisid ühetähenduslikult allasurutud pulbitsevaist tunnetest.

See on minu elus (õnneks siiani) ainus kord, kui ma tajusin sellelt tundmatult noorelt mehelt põhjatut vihkamist, mida pole võimalik sõnades edasi anda. Ta mitte ainult ei rääkinud meiega kogu reisi jooksul ühtegi sõna, vaid oskas vaikida viisil, et ka meil, ülejäänud kolmel ei tulnud tavapärasest kupeekaaslaste suhtlusest midagi välja. Magama jäädes tundsin kummalist hirmu oma elu või isegi apokalüptilist muret tuleviku pärast. Hommikul Moskvasse jõudes oli hea meel rongist minema saada koos sooviga juhtunu nii kiiresti kui võimalik unustada.

See lugu meenus, kui lugesin Kaukaasia sõjas osalenud Vene ohvitseri kogemuse kirjeldust: „Vanakesed kogunesid väljakule ja, istudes kükkasendis, arutasid oma olukorda. Vihkamisest venelaste vastu keegi isegi ei iitsatanud. Tunne, mida kõik tšetšeenid alates põlvepikkusest poisikesest kuni auväärseni jagasid, oli vihkamisest tugevam. See polnud vihkamine, vaid keeldumine pidada neid vene koeri inimesteks ja selline jälestus, vastikus ja hämming nende olendite mõttetu julmuse ees, et soov neid lömastada oli kui soov lömastada rotte, mürgiämblikke ja hunte, mis on sama loomulik tunne kui enesealalhoid.” („Tšetšeenia – pomm, mis kohe plahvatab.” A. Piontkovski, PM, 25.01.2016)

Need karmid sõnad peegeldavad sama suhtumist, mida tajusin Moskva rongis, ning sellesse olid peidetud varasemad ja tulevased verised konfliktid, terroriaktid ja vastastikused vägivallateod linnades, kus genotsiidis või pogrommis osalejat valdab pühalik, lausa õnnetunne. Me (kolmekesi) olime ühele inimesele automaatselt surmavaenlased seetõttu, et rääkisime omavahel vene keeles. Ometi ei olnud ma tema vaenlane, sest vähemalt sel perioodil, rahvarinde aegadel, oli meil eestlastel ja tšetšeenidel tegelikult ühine soov, saada iseseisvaks. 1980. aastate lõpul toimusid juba muutused, mis viisid Nõukogude Liidu lagunemiseni. Ka Vene demokraadid olid meiega mestis, iga kord Moskvasse sõites viisin sinna kaasa venekeelset Rahvarinde Teatajat.

Pole midagi lihtsamat ja loogilisemat, kui vastata sellele, kes ei pea sind inimeseks, täpselt samaga, hakates teda pidama samuti mitteinimeseks. Kui teha seda grupi tasandil, nagu tavaliselt, toimib juba kollektiivne vastutus, aga mitte kordasaadetud tegude, vaid gruppi kuulumise eest. Nii käivitub dehumaniseerimise protsess, millest ei ole väljapääsu, sest see on üha süvenev vastastikune vihkamine, mis on huvide vastandumisest palju kordi sügavam. Niisugune vaenamine ulatub otsapidi religioossete aluspõhimõteteni. Teiste inimeste väljaarvamine inimolendite hulgast õigustab nende suhtes mis tahes julmuste kordasaatmist. Teine pool tuleb täiesti hävitada, pühkida maapinnalt, teha olematuks, niisugune on „püha sõja” loogika ja ainuke reegel.

Venemaa võimud tegid 1990ndate esimesel poolel otsuse ilmselt endale märkamatult, pidades Tšetšeenias toimuvat lokaalseks konfliktiks, mis tuleb kiiresti isoleerida, maha rahustada, kasutades selleks kõiki vahendeid (nt „terroristide peldikus mättasse löömine”). Vene demokraadid, liberaalid andsid järele nn kõva käe pooldajaile, pidades neid sellistes küsimustes tõhusaiks probleemilahendajaiks. Tegelikult läks kogu Venemaa rajale, kust ära keerata on olnud edaspidi väga raske. Demokraatliku riikluse poole teel olnud Venemaa muutis arengusuunda ja pidas uuema aja reegliteta sõdu Tšetšeenias kahel korral, seejärel Gruusias, seejärel Ukrainas ja nüüd Süürias. Venemaa territooriumil on laienemas piirkond, kus kehtib šariaat ehk islami õigus. Olukorrast pole endisel viisil jätkates head väljapääsu, Tšetšeeniast (ja kogu Kaukaasiast ning islami elanikega piirkondadest) on saanud pomm, mis tiksub ja plahvatab varem või hiljem.

Sellega seisab silmitsi kogu läänemaailm, kuhu suunda demonstreeritakse äärmusislami poolt tohutus annuses vihkamist, meie eluviisi ja väärtuste totaalset eitamist. Ka meie enda kodus, mida näitavad terrorismiaktid New Yorgis, Pariisis, Londonis, Madridis, mõttetu avalik vägivald Kölnis jms. Kui pöörata ette teine põsk, tõlgendatakse seda ususõja kontekstis kui kaotust, alistumist. Silmade kinnipigistamine tegelike ohtude ees ja mittemidagitegemine pole samuti lahendus. Kui võtta vastu vastaste pakutud sõjapidamise viis, kus kõik on lubatud, satume dehumaniseerimise spiraali järgmisse tsüklisse. Seetõttu tuleb maksku mis maksab nii terrorismile kui ka massilisele normipuudulikkusele leida tsiviliseeritud vastuseid.

Meie valisime pöördelisel ajal iseseisvuse taastamiseks rahumeelse väärtusi rõhutava tee, mis osutus edukaks ja tegelikult ainuvõimalikuks. Praegu peavad läänemaailma juhid üheskoos leidma viisi konflikti eskaleerumist sooviva vastasega hakkama saamiseks, milles tuleb samal ajal jääda iseendaks.

Jüri Saar

Tartu ülikooli kriminoloogiaprofessor, Vabaerakond

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
sorts
sorts

multi kulti ajab vist segamini Liibanoni ja Liibüa.
esimene on väike riik vahemere idakaldal aasias, naabriteks iisrael ,jordaania,süüria. sääl oli jah pea 80% kristlasi.
Liibüa on riik vahemere lõunakaldal , aafrikas. sääl on olnud viimased 1400 aastat valdav islamiusk.

multi kulti
multi kulti

islam hävitab lääne maailma nagu nad tegid liibüaga, kunagi oli liibüas 80% kristlased, siis algasid seal sõjad ja liibüas võeti kõik moslemid vastu, lõppes see kreistlaste hävitamisega, liibüa seadusi kasutati kohalike vastu, kõik see sama kordub praegu lääne euroopas, nüüd on kaks valikut, kas nad alistuvad ja lasevad ennast hävitada või nad hakkavad vastu ja jävitavad mioslemid, muud varianti ei ole.

wpDiscuz