Lõppev aasta läheb ajalukku äärmuslaste jõudmisega riigikogusse ja äärmusluse esiletõusuga poliitikas. Reformierakond võitis küll taas valimised, kuid ei suutnud sõnastada ühiskonna keskseid probleeme ega pakkunud neile lahendusi. Peaministri tunnussõnadeks said väike narratiiv, uus põhjamaa ja peenhäälestus. Paraku pole need asjad, mis suudaksid köita rahvast ja olla ühele energilisele valitsusele väärilised väljakutsed.
Tühja koha täitsid hirm, viha ja pseudoprobleemid. EKRE esimehel Mart Helmel oli õigus, kui ta parteikongressil uhkustas, et Eesti poliitilist agendat dikteerib kõige väiksem parlamendierakond.
Kevadel hirmutati rahvast kütuseaktsiisi tõusuga: maksutõus halvab elu maal ja lööb üleüldise hinnatõusuga terve majanduse uppi. See jutt tundus nii veenev, et kütuseaktsiisi tõstmise vastu protestisid isegi lastega pered, kelle taskusse maksutõusuga kogutud raha läheb.
Nüüd on kütuse hind hoopis viiendiku jagu langenud, aga majandust pole see õitsema pannud. Sama tühised on uuel aastal ka bensiiniaktsiisi neljasendise tõusu tagajärjed. Naftahinna kõikumisega võrreldes on aktsiisi mõju bensiini hinnale nii väike, et kui transpordiettevõtted välja arvata, siis kunagised protestijad ilmselt isegi ei märka maksumuutust.
Veelgi parema võimaluse inimeste hirmutamiseks pakkus äärmuslastele valitsuse otsus anda kahe aasta jooksul Eestis varjupaika 500 sõjapõgenikule. Ehkki igal aastal asub välismaalt Eestisse elama üle 3000 inimese – nende seas ka tumeda nahavärviga inimesi –, tundus veel 250 võõramaalase lubamine riiki kuritegu. EKRE esimehe ennustuse kohaselt pidi see kaasa tooma massiimmigratsiooni ja ümberasujate laviini, sest iga pagulane pidi siia tooma terve oma suguseltsi.
Tegelikult pole Eestisse toodud ühtki pagulast. Jutt Eestit ohustavast massiimmigratsioonist on tühipaljas hirmutamine. Ükski põgenik ei anna kogu oma vara kurjategijaile ega võta eluga riskides ette teekonda üle tormise mere selleks, et jõuda lõpuks Eestisse. Euroopas on piirid valla ja kõik põgenikud võiksid tulla Saksamaalt siia, aga nad ei taha seda teha. Ammugi ei taha nad siia tuua oma sugulasi.
Kolmas lõppeva aasta pseudoteema on kooseluseadus. See lõhestab ühiskonda ja näitab riigikogu halvas valguses, sest seadus on vastu võetud ilma rakendusaktideta, kuid selle seaduse praktiline mõju inimeste igapäevaelule on tühine. Uuel aastal näeme, et tegelikult ei juhtu midagi. Ka rakendusaktide vastuvõtmine või tagasilükkamine riigikogus ei muuda suurt pilti. Notaribüroosid ei ummista koosellujate hordid. Ei tule ka massiliselt kohtuasju rakendusaktide puudumise pärast. Rahvaloenduse andmeil elab Eestis koos kõigest paarsada samasoolist paari. Kui isegi pooled neist tahaksid oma kooselu registreerida, ei mõjutaks see meie rahva saatust ega isegi mitte koosellujate endi igapäevaelu kuigivõrd. Kes tahab koos elada, saab seda teha ka notari abita. Kes ei taha, seda ei aita ka ükski seadus.
Nõnda siis kulus 2015. aasta võitlusele äärmuslaste poolt seinale maalitud tontidega. Nende varjus jäid kahjuks tähelepanuta tegelikud probleemid.
Eesti probleem pole mitte kõrge bensiinihind ega suur maksukoormus, vaid kehv tööviljakus, töökäte puudus ja majandusseisak. Rootsis on maksukoormus märksa suurem kui Eestis, aga majandus kasvas seal tänavu neli korda kiiremini kui Eestis.
Eesti probleem pole mitte massiimmigratsioon, vaid hoopis massiemigratsioon. Oleme viimastel aastatel kaotanud kümneid tuhandeid täies tööjõus inimesi. Meil oleks hädasti vaja väljarännet vähendada ja sisserännet suurendada (seda probleemi ei saa muidugi lahendada suvaliste põgenike vastuvõtmisega), aga igaüks, kes väljamõeldud hirmu asemel tegelikust probleemist rääkida püüab, tembeldatakse rahvavaenlaseks.
Eesti probleem pole mitte homode inimõiguste tagamine, vaid lahutuste ja üksikvanemate suur hulk, sünniarvu kahanemine ja juba veerand sajandit kestnud negatiivne loomulik iive. Me sureme sõna otseses mõttes välja, aga kulutame kogu oma jõu ja energia kraaklemisele mingite rakendussätete üle, mille sisuks on abielu ümbernimetamine kooseluks.
Kalle Muuli
riigikogu liige, IRL
Igal tülil, ka tühjal tülil, on alati vähemalt kaks osapoolt. Selle tõsiasja mõistmist soovin Kallele uuel aastal. Ja minu tagasihoidlik soov kõigile on: Head uut aastat!
Kalle, kas jälle hakkab pihta?
Piiritu on universum ja inimlik lollus, aga esimeses kahtles isegi vana Albert. Ma siiralt loodan, et Muuli suudab areneda ning näha probleemide põhjusi, mitte lolli järjekindlusega tagajärgedest jahuda. Lääne Elu võiks uuel aastal valida väheke asjalikumaid ja targemaid kolumniste, oleks äkki isegi midagi lugeda:)
Pagulasi pole toodud, ometi on neid Vaos majatäis.Tulid ise.
probleemiks osutus hoopiski homode kooselu nimetamine abieluks