0

Haapsalu arhiiv valmistub Tartusse kolima

Kaire Reiljan

Kaire Reiljan

kaire@le.ee

Eve Toomsar. Foto Arvo Tarmula

Haapsalu arhiivi juhataja Eve Toomsar valmistub arhiivi kolimiseks Tartusse. Foto Arvo Tarmula

Riigiarhiivi Haapsalu osakond suleb järgmisel aastal ukse ja pärast seda peavad uurijad, kes soovivad mõnd dokumenti ise näpu vahel hoida, sõitma selleks Tartusse või Tallinna.

Säilikud, mida on Haapsalus Lihula mnt arhiivimajas ligi 140 000, laaditakse autole ja viiakse uude, Tartus Nooruse tänaval valmivasse arhiivi. Mis kuupäeval hakkavad arhivaalid Tartu poole vurama, ei tea täpselt veel keegi. Uus arhiivimaja Tartus peaks valmima 1. aprilliks ja riigiarhivaari infonõuniku Birgit Kibali andmeil on sellele järgneva poolaasta jooksul kavas ümber kolida Haapsalus, Kuressaares, Tartu Liivi tänava arhiivihoones ja Tallinnas Tõnismäel asuvad kogud.

Kibali sõnul pole Haapsalus stabiilseid säilitustingimusi, sest pole spetsiaalselt arhiiviks ehitatud hoonet.

Kui kunagi oli igal maakonnal oma arhiiv, siis nüüd on üle Eesti arhiive koondaval rahvusarhiivil Tallinna ja Tartu kõrval osakonnad vaid neljas maakonnas: Haapsalus, Kuressaares, Rakveres ja Valgas. Ülejäänud endised maakonnaarhiivid on juba suletud.

Rahvusarhiivi Haapsalu osakonna juhataja Eve Toomsare sõnul on kolimine paratamatu, sest ühelt poolt kummitab Haapsalus arhiivi ruumipuudus ja teisalt ei vasta ka säilitustingimused kõigile nõuetele. „Näiteks ei ole siin konditsioneeri, mis paneb meid sõltuma õues olevast kliimast – kui suvi on niiske, on ka meil niiske,” selgitas ta.

Et Haapsalu arhiiviriiulitel pole pärgamendirulle ega mitmesaja aasta vanuseid haruldusi, vaid siin säilitatakse karpides nõukogudeaegseid paberdokumente, ei mõjuta väike õhukõikumine Toomsare sõnul arhivaale kuigivõrd. Pigem peab ta tähtsaks, kuidas on dokumente enne arhiivi jõudmist asutustes hoitud.

Igaühele midagi

Rahvusarhiivi Haapsalu osakonnas säilitatakse Lääne- ja Hiiumaad puudutavaid nõukogudeaegseid täitevvõimu ja kohalike asutuste dokumente. „Julgeoleku ja parteikomitee materjale Haapsalus pole, need on Tallinnas riigiarhiivi fondides,” täpsustas Toomsar.

Haapsalu arhiivihoidla riiulitel on täitevkomiteede ja nende osakondade ning valla- ja külanõukogude dokumendid, samuti kohtute, notaribüroode ja hooneregistrite toimikud. Arhiivis säilitatakse ka koolide ja ettevõtete materjale, neid viimaseid alates sõjajärgseil aastail tegutsenud väikestest artellidest kuni suurte kolhooside-sovhooside, Lääne Kaluri, KEKi ja MEKini.

Haapsalus 355 arhiivifondis säilitatavad dokumendid pärinevad enamjaolt 1944.–1945. aastast 1990. aastate alguseni. Toomsare sõnul on arhiivis siiski ka pisut vanemaid ja uuemaid dokumente. Ta näitas Piirsalu kooli õppenõukogu protokolliraamatut, mille esimesed sissekanded on 1920. aastaist, kuid lõpp ulatub nõukogude aega. 

Hilisemad dokumendid satuvad aga siinsesse arhiivi asutuse likvideerimise või selle juriidilise vormi muutumisega. Näiteks kui varasemaist riiklikest ettevõtetest said aktsiaseltsid, vallad ühinesid või koolid suleti, siis anti likvideerimisega nende materjalid arhiivi üle. Vastates küsimusele kõige põnevamate dokumentide kohta, jäi Toomsar kimpu. Ta tõdes, et sellega on nagu iluga, mis on vaataja silmades. „Palju oleneb sellest, mida huvitavaks pidada,” leidis ta.

Näiteks eelmainitud Piirsalu kooli protokolliraamat annab eheda pildi riigikorra muutumisest – koos uue võimuga muutub ka protokollide sisu. Sama põnev võib olla uurida asutuste ja ettevõtete töötajate nimekirja aastast 1945, kust näeb, millised asutused ja ettevõtted siis Haapsalus tegutsesid ja millised töökohad olid näiteks loomade varumise kontoris.

Põnevaid lugusid on isikutoimikuist. „Omal ajal pidi ju tööle asuva inimese taust olema kontrollitud ja sellised elulookirjeldused on ääretult huvitavad,” lisas Toomsar selgituseks. Mõnele inimesele võib kõige huvitavam olla hoopis tema maja hooneregistri toimik.

Kõigile dokumentidele niisama vabalt ligi ei pääse, sest osa neist on kaitstud juurdepääsupiiranguga. Nii on see kohtu- ja notaridokumentidega, samuti personalidokumentidega. Aga ka näiteks kooli õppenõukogu protokollide puhul tuleks arvestada isikuandmetega. „Igaüks ei pruugi tahta, et õppenõukogu otsus tema õppeedukuse või käitumise kohta oleks avalikus ruumis kättesaadav,” selgitas Toomsar.

Juurdepääsupiirang ei tähenda dokumendi sulgemist saja luku taha, kuid selle nägemiseks on kindlad protseduurid: tuleb taotleda luba, esitada volitus, tõestada oma seotust inimese või tehinguga. Toomsar tõdes, et piir, kustmaalt võib kellegi huvisid riivata, on üsna tunnetuslik. „See on kaalutlemise koht,” ütles ta. „Kui aga võtta arhiivi seisukohalt, mis mõttega siis säilitada dokumenti, kui pole lubatud kasutada,” arutles Toomsar.

Uurijad, kiirustage!

 „Arhiiv ei ole asutus, kuhu tullakse ja öeldakse: ma vaatan, mis teil siin täna huvitavat on,” ütles Toomsar. Arhiivi poole pöördutakse tavaliselt kahel põhjusel: kas selleks, et midagi uurida, või selleks, et arhiividokumentide abil oma õigusi tõestada.

Sel aastal tehtud 149 päringust 65 oli seotud õiguste ja tehingute tõestamisega. 84 tehti isiklikuks otstarbeks ja sinna alla läheb ka uurimistöö. Uurijad kipuvad olema pigem vanemapoolsed, sest tõsine uurimine nõuab aega ja dokumentide läbitöötamist ning see aeg tekib enamasti pensionieas. Õiguste tõestamine tähendab aga, et arhiivist on vaja leida dokument, mis kinnitaks omandit, tööstaaži vms. Näiteks suve alguspoolel oli ehitusregistri kannetega seotud päringute buum.

Toomsare sõnul pole tööstaaži tõestamiseks inimesel endal vaja arhiivi poole pöörduda, vaid seda teeb sotsiaalkindlustusamet. Koostöö sotsiaalkindlustusameti ja rahvusarhiivi vahel toimib edukalt juba aastaid.

Arhiividokumendiga tutvumiseks ja koopia saamiseks pole vaja arhiivi kohapeale tulla, vaid seda saab tellida ka interneti teel rahvusarhiivi virtuaalse uurimissaali (VAU) kaudu. Internetipäringute arv ületab juba praegu arhiivikülastuste arvu ja nüüd, mil arhiiv Haapsalust Tartusse kolib, muutub see osa läänlastele veelgi olulisemaks.

Toomsar arvas, et kui inimene teab, mida ta tahab, siis on internetipäring igati mugav võimalus ja toimib hästi. Teine asi on, kui inimene täpselt ei tea, mida ta otsib ja millisest toimikust võiks teda huvitava dokumendi leida.

Arhiivi juhataja tõi näite, et arhiivi poole pöördub inimene, kes soovib koopiat oma maja hooneregistri toimikust. „Aga sageli ei kujuta ta ette, mis laadi dokumente selles toimikus on!” jätkas ta.

Toomsare sõnul on väikese arhiivi eelis just vahetus nõustamises ja kiires teeninduses. Kui inimene tuleb toimikuga tutvuma ja seal ei leidu teda huvitavat dokumenti, saab lihtsalt ja kiiresti vaadata, kus võiks veel andmeid leiduda. „Meil on võimalus säilik hoidlast viie minutiga välja tuua, aga suures arhiivis see nii kiiresti ei käi,” ütles ta.

„Nii et kui keegi on seni lükanud edasi soovi midagi uurida ja toimikuile ise pilk peale heita, siis sellega võiks nüüd natuke aktiivsemalt tegelda,” tuletas Toomsar meelde.

Läänemaa arhiiv

Lääne Maakonna Riiklik Arhiiv asutati 1. novembril 1944, esimesed säilikud võeti vastu 28.märtsil 1945. 1950. aastast kannab nime Haapsalu Rajooni Riiklik Arhiiv, 1990. aastast Lääne Maakonna Arhiiv.

1. jaanuarist 1999 korraldati ümber Eesti arhiivisüsteem, iseseisvaist maakonnaarhiividest said struktuuriüksused – maa-arhiivid. 1. jaanuarist 2012 kannab arhiiv riigiarhiivi Haapsalu osakonna nime.

Lihula mnt 22 arhiivis on:

227 m² hoidlapinda

355 fondi, 139 261 säilikut, 10 446 karpi

2015. aastal külastusi arhiivis kohapeal 105

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz