Aidi Vallik: kirjanikupalk võib anda võimaluse

Kirjanikupalga mõte, mis äsja kultuuriministeeriumist avalikkuse ette laekus, on mõjunud ootuspäraselt intrigeerivalt.

Ilmselt jahmatas see päris paljusid, eriti neid, kel endal vahetut kokkupuudet kultuurimaailmaga pole ja kes loovisikute elukorraldusest kuigi palju ei tea.

Kuulusin umbes kümme aastat tagasi ühte Kirjanike Liidu juures ajutiselt tegutsenud töörühma, mille eesmärk oli küll teine. Nimelt püüdsime tookord liidu liikmeile välja töötada mingeid ühisraame oma tööde õiguste loovutamiseks kogumikväljaannete jaoks –, kuid selle teemakäsitluse kõrval tekkis lauda veel mitu muud teemat, näiteks seesama praegune paksu verd tekitav kirjaniku- ja kunstnikupalk.

Riskides nüüd avalikkuse pahameelega, kuid ehk ka veidi seda leevendades pean ma ütlema, et praegu avalikkuse ette jõudnud plaan on märksa vähem ambitsioonikas kui see, mis tookord ammu ettepanekuna välja käidi. See praegune on pigem ilus žest, heade kavatsuste ja kultuurikandjate väärtustamise väljendus, ja teeb sellisena südame soojaks ning mõistagi pakub viiele kirjanikule ja viiele kunstnikule kolme aasta jooksul ka tuntavat elulist abi. See on suur asi, tegelikult isegi väga suur asi, arvestades, kui jumalast mahajäetud ja seadustest unustatud on loovisikud seni oma sotsiaaltagatiste, haiguskindlustuste ja regulaarsete sissetulekute poolest olnud.

Ehk peaksin seletama. Eesti Kirjanike Liidus on umbes 300 liiget, neist umbes pooled on tõlkijad, seega on kirjanikke umbes 150. Neist enamik ei saa oma kirjanikutööd teha põhitööna, vaid hobina, milleks näpistatakse aega mingi muu põhitöö kõrvalt. See tähendab aga kahjuks kohe, et inimene, kel just sel oma alal oleks võimalik pakkuda rahvale midagi olulist ja head, anda panus meie kultuurilukku, ei saa seda teha eriti pühendunult.

Kirjutamine nõuab süvenemist, keskendumist ja vaatlemist, mõtisklusi ja mõningate žanrite puhul ka uurimistööd. Jaan Kross ja Karl Ristikivi ei kirjutanud oma teoseid ilma põhjaliku eeltööta arhiivides. Aastas raamatu või kahe kirjutamine pole võimalik muu palgatöö kõrvalt, sest honorarist aasta aega ei ela. Kui just ei ole rahvusvahelise bestselleri autor, keda avaldatakse kümnetes keeltes. See on umbes sama tõenäoline nagu Viking Loto jackpot.

Nii-öelda vabakutselised kirjanikud, kes nagu minagi ainult kirjutamisest elavad, saavad oma tööle täies ulatuses pühenduda vaid siis, kui neil on pikad kokkulepped mõne väljaande, teleproduktsioonifirma, teatri või reklaamibürooga. Ühesõnaga, kui neil on kindel kanal, mis on nende loomingu realiseerimisest püsivalt ja regulaarselt huvitatud. Kõige loomingulisem ja vabam valdkond selles valikus on mõistagi teatridramaturgia, siit saavad sündida ka väärtuslikud, igavikulised kunstiteosed. Kõik muu siin on aga tegelikult mitut laadi kommerts. Mis ei ole päris see, mille kaudu kirjanik oma vaba loomet ja isiklikku taotlust ning kunstinägemust väga pakkuda saaks. Vähemalt saab selle eest regulaarselt makstud, oma igapäevaelu elatud.

Kirjanikupalga mõte on just selles, et see annab tõenäoliselt mõnelegi kirjanikule piisava aja millegi tõesti väärtusliku, eeltööd nõudva või mahuka loomiseks. Kummaline on muidugi praegu välja käidud sõnum, et see palk kirjanikku midagi looma ei kohustagi – ma usun, et tegemist on meediamoonutuse või vääritimõistmisega. Meie riigi asjaajamist teades ei usu ma, et nii läheb, tõenäolisem on siiski, et juba seda palka taotlema hakates nõutakse kirjanikult mingit visioonikirjeldust või tööplaane või muud seesugust, ja päris kindlasti sõnastatakse nois lepinguis siiski ka oodatav lõpptulemus. Teisiti oleks ju tõesti veider.

Ma ei karda ka, et selle kirjanikupalga saajaiks mingid erilised loodrid välja valitakse. Taas, näinud noid asjaajamisi ja otsustamisi, arvan ma, et tegelikult saavad selle hüve osaliseks teenekaist teenekamad, elavad klassikud, kelle looming on juba oma väärtust tõestanud ja kellest on alust oodata, et nad selle kolme aasta jooksul tõesti kasutavad võimalust jälle midagi suurt ja olulist korda saata.

Eestis on väga häid kirjanikke ja väga häid kunstnikke. Kes tänapäevast kirjanduspilti ise ei jälgi, nende osa ongi pidada kirjanikuks vaid mõnd skandalisti. Ka koolis õpitud surematud autorid, kes on juba ammu mullatoidul, ei vaja kirjanikupalka. Küll aga vajavad seda nüüd mõned teised, et meie lastel ja lastelastel ei lõpeks eesti keel ja kirjandus sada aastat tagasi kirjutatud väärtteostega.

Aidi Vallik

kolumnist