Üllar Saaremäe, viimane võmm. Foto: Peeter Langovitš
Rakvere teatri kunstiline juht ja Eesti kõige jõrmim seriaalivõmm Üllar Saaremäe ütleb, et hea asi sünnib vaid siis, kui motivatsioon pulbitseb keemistemperatuuril.
Lääne Elu tabab Üllar Saaremäe teisipäeval keset telesarja „Viimane võmm” võtteid. Saaremäe tegelane Mikk Kotkas on lõpuks saanud jälile saladusele, kes tellis 22 aastat tagasi tema mõrva. Kui tulistaja ja mõrva vahendaja isikud on sarja fännidele juba teada, siis selle kõige kurjema inimese paljastamist tuleb televaatajail veel veidi oodata. Seniks aga rääkis Saaremäe, kuidas ta ennast seriaalivõmmina tunneb ning mida arvab Eesti elust ja teatrist.
Te ilmute igal nädalal tuhandete Eesti inimeste teleekraanidele „viimase võmmina”, kes on üks igavesti jõrmja mässumeelne tegelane. Te mõjute Mikk Kotka nahas väga orgaaniliselt. Tundub, et teil on seda sorti inimestega mingi oma teema?
Kotkas on minu eakaaslane, ta on pärit minuga samast, nõukogude ajast. Lõpetasin keskkooli 1988. aastal, kui sinimustvalged olid just välja tulnud ja hakkas kerkima uus lootus vabadusele. Kui Eesti Vabariik tuli, olin mina juba kahe jalaga iseseisev, olin juba ise isa. Kõik need asjad jooksevad Kotka tegelaskujuga kokku, vahe on lihtsalt selles, et mina õppisin teatri- ja tema miilitsakoolis. Tema on fanaatiline õigusekaitsja, mina oma elukutse esindajana olen sama fanaatiline kui tema. See põlemine on meil mõlemal ühine, ainult need asjad, mida me ajame, on erinevad. Siht on ikka üks – maailma paremaks muuta. Selles mõttes oleme, jah, väga sarnased.
Mis puutub tüüpide erinevusse, siis Kotka alged on minus kõik olemas, mingid asjad tuleb muidu juurde mõelda, kuidas Kotkas mingis olukorras reageeriks. Mina võib-olla kaaluksin otsuseid pikemalt kui tema (Saaremäe naerab – toim.). Ta on ikka väga impulsiivne tegelane! Teda juhatab ka erialane vaist ja tihtilugu ei suuda ta isegi seletada, miks ta ühte, teist või kolmandat asja teeb, aga ta läheb ikka õiges suunas. Eks tal ole muidugi ka ämbreid.
Kas olete ise kunagi seda tüüpi politseinikuga kokku puutunud?
Mul pole politseiga üldse õnneks erilist kokkupuudet olnud. Nooruses muidugi ühte-teist juhtus, neid nõukaaegseid miilitsaid ja nende hoiakuid ma ikka mäletan. Ei olnud ka mina mingi paipoiss, pätt ka mitte, rohkem pungi sugemetega, ja varases noorukieas nendega mõned kohtumised ikka olid, mitte küll palju. Mäletan teravalt 90ndate alguse Eestit oma väga jõhkrate kauboikapitalismi ilmingutega ja politsei ju põrutas samade vahenditega vastu. Teisiti polekski siis võimalik olnud. Kotkas on sellest ajast pärit.
See, et ta vahepeal 20 aastat koomas oli – ma huvi pärast uurisin, ükski inimene ei peaks koomas nii kaua vastu, ta lihtsalt ei tõuseks enam – see on kunstiline liialdus, kontrastide loomine. Kontrastidel see sari ju õigupoolest töötabki – tänapäeva meeletu tolerants ja õigused, mis praegu kuriteokahtlusega inimestel või suisa kurjategijatel on, see on Kotkale lihtsalt täiesti võõras, ta ei allu sellele korrale. Esimesel hooajal oli see kontrast veel suurem, nüüd neljandaks hooajaks on ta hakanud aru saama, et ei ole enam 90ndate algus ja käitutakse veidi teisiti, aga ega ta oma sisemist lõvi siis ju tagasi hoia (Saaremäe muheleb – toim.). Eks see kontrast panegi publiku telekaekraani ette istuma. Kui kõik oleks selline kena, nöörimööda ja reeglite järgi, siis kes seda vaadata viitsiks!
Ka Eesti ühiskonnas ei ole praegu kontraste ja mässumeelsust mitte just vähe, kui jälgida inimeste reaktsioone sotsiaalsetele ja poliitilistele teemadele.
Situatsioon on ju keeruline, kui mõtleme, mis maailmas toimub. Eestlane on läbi ajaloo olnud paraku väga alalhoidlik, ja minu meelest on praegused reaktsioonid õigustatud nii üht- kui ka teistpidi. Siinkohal ei vali ma poolt – ma ei ole ilmtingimata ühes paadis nende kultuuriinimestega, kes ütlevad, et tolerantsus ennekõike ja tulgu siia kõik, kes tahavad. Aga loomulikult olen ma ühel meelel nendega selles, et inimõiguste kaitse peab olema sajaga olemas. Teiselt poolt mõistan ka inimesi, kes ütlevad: Eestimaa on ju meie – mis meist siis saab? Hirm iseenese allesjäämise pärast, küsimus, kas see segunemine või lõimumine (pagulastega – toim.) on üldse võimalik. Siin on küll meie juhid jätnud olulise asja tegemata. Olen sada protsenti nõus Mihkel Rauaga, kes ütles riigikogus, et lõpetame viha õhutamise, vaatame asjale silma, hakkame sellest ausalt rääkima ja lõpetame valijate häälte püüdmise ühest ja teisest äärest. Probleem ju sellega ei kao.
Aga mässumeelsus on minu meelest alati olnud positiivse laenguga – kui inimene seisab millegi vastu, mis peegeldab lauslollust või inimvaenulikku tegevust, siis on see igati õigustatud. Kui me nimetame mässumeelsuseks lihtsalt lõhkumist ja iseenese rõõmuks räuskamist, siis pole see minu liikumine.
Kui palju peaksid sellised ühiskonnas kobrutavad pinged saama väljundi teatrilaval?
Ühtepidi peab seda tegema. Ma olen enda jaoks välja mõelnud sellise sententsi, et kui kirik valgustab elu, siis teater peegeldab elu. Mõnikord võiks teatri reaktsioonid olla tõesti kiiremad, aga see ei saa olla eesmärk omaette. Õnneks on meil üks väga sotsiaalse närviga teater – NO teater, kes reageerib ühele või teisele poliitilisele veidrusele 24 tunniga, aga kõik teatrid ei pea olema sellised püstolreporterid.
Laiemas plaanis on muidugi kõik, mis ühiskonnas toimub, meie kõigi osa. Ei saa elada kuskil äärekese peal ja öelda, et mind see kõik ei puuduta, mind poliitika ei huvita. Paraku puudutab poliitika meid kõiki. Kas me paneme pea liiva alla või vaatame sellele otsa, on meie endi valik. Kuna teatrid plaanivad oma repertuaari vähemalt aasta ette, siis tihtilugu ei ole lihtsalt võimalik kiiresti reageerida, et kuulge, teeme sellest jaburast asjast etenduse ja oleme järgmisel kuul sellega laval. Nagu öeldud, on meil õnneks üks teater, kes reageerib kiiresti rindereporteri stiilis.
Tegelikult ei ole maailmas midagi uut – vorm on küll muutunud, aga põhimõtteliselt on kõik struktuurid sarnased. Võtame kas või antiiktragöödiad või räägime geenius William Shakespeare’i „Hamletist”, kus räägitakse sellest, kuidas võimuvõitlus müüb riigi maha. Või „Macbeth”, kus on võimujanu nii suur, et astutakse igasugustest inimlikest printsiipidest ja tõekspidamistest üle. Sama toimub Eestis ja kogu maailmas. Kahjuks peab tunnistama, et midagi uut siin ei ole. Kui lähtuda sellest, mida on geeniused juba varem kirja pannud, ja leida sellele tänapäevane vorm, siis nii kurb, kui see ka ei ole, aga need samad teemad kõnetavad endiselt.
Hamletist rääkides – mida arvate sellest, et ühe Eesti teatrikriitiku hinnangul olite Hamleti rollis parem kui Benedict Cumberbatch?
(Saaremäe muheleb – toim.) Arvustuse pealkiri kõlas muidugi väga uhkelt („Cumberbatch jääb Üllar Saaremäele alla”, Heili Sibrits, Postimees, 25.08.2015 – toim.). Ma ise ei ole näinud seda lavastust ega oska ise selle kohta midagi öelda. Aga ma lähen ja vaatan selle Coca-Cola Plazas kindlasti ära. (Saaremäe tegigi seda eelmisel neljapäeval – toim.)
Kuidas te üldse suhtute sellesse, kui näitlejaid niimoodi omavahel võrreldakse? Eestis on ju lavastusi, mida on mängitud viis, kümme, kakskümmend aastat tagasi, ning neid tuuakse taas ja taas uuesti lavale.
Kui seda vaadata teatrit uuriva pilguga, ei ole selles midagi halba. Kui räägime tugevatest lavastustest või rollidest, siis see on, nagu ka Hamlet ise ütles, ajastu lühikroonika. See annab pildi sellest, millised valupunktid mingil ajahetkel päevakorral olid. Kui võrrelda neid ja näitlejate lähtepositsiooni oma rolli tegemisel, siis on see minu meelest väga rikastav. Kui läheneda spordikommentaatorliku külje pealt, kes hüppas kaugemale, kõrgemale ja kes oli vastupidavam, muutub selle võrdluse sisu kuidagi kaheldavaks – mida ma siis sellest teada saan? Väga keeruline on „see on parem ja see on kehvem”–printsiibil seda üldse hinnata, mitte ainult teatrit, vaid kunsti tema eri väljendusvormides üldse. Aga kui asjale läheneda analüütiliselt ja sisuliselt, on see väga teretulnud ka näitlejatele ja lavastajatele endile, kelle töid võrreldakse.
Mind muidugi see pealkiri rõõmustas, et olen sellise maailma superstaariga ühes lauses, aga ega ma rohkem sellest mingeid järeldusi teha oska – ma ju ei tea, mis suunas nemad oma lavastusega liikusid. Näitleja on vahend lavastaja käes kontseptsiooni elluviimiseks. Kontseptsioonid võivad ju olla täiesti erinevad, võib-olla ka seetõttu kõnetas austatud kultuuriajakirjanikku meie lavastus rohkem.
Räägime Rakvere teatrist ja professionaalse teatri tegemise võimalikkusest provintsilinnas, sest veidi üle 16 000 elanikuga linna võib vahest Tallinna ja Tartu kõrval nii nimetada. Kuidas Rakvere teatril läheb?
Kui me ainult linnale keskenduksime, jääksime Rakvere linna teatriks ja kuhugi välja ei sõidaks, nagu teeb näiteks Tallinna Linnateater, poleks siin linna väiksuse tõttu üldse mingit varianti eksisteerida. Ma olen mõelnud, et kui palju Rakvere inimesed teatris käivad, statistilist uuringut ju pole tehtud, aga kipun arvama, et ega neid palju üle 3000–4000 ole, kes regulaarselt teatris käivad. Seepärast on Rakvere teater eluaeg, kõik need 75 aastat, parematel ja halvematel aegadel olnud ratastel. Meie põhibaas on muidugi Rakveres, siin me mängime nii tihedalt kui võimalik, nii suures saalis kui ka väikeses saalis, lisaks eraldi projektid nagu suvelavastused. Meie ellujäämine, ükskõik kui õudselt see sõna ka ei kõla, sõltubki sellest, kui palju me ise väljapoole liigume.
Kui vaadata Rakvere teatri publikuarvu, mis eelmisel hooajal oli 70 000 ringis, siis on see peaaegu et viis Rakvere linna suurust. Õnneks käiakse meid väga palju kohapeal vaatamas, tullakse busside ja autodega, ja selle üle on mul väga hea meel. Teatri edu oleneb väga palju sellest, mis toimub ühiskonnas, kui suur võimalus on inimestel oma igapäevaste vajaduste kõrvalt kultuuri ja teatri peale raha kulutada. Seetõttu on meil selles riigis üks oluline missioon täita – me sõidame etendusi andma kohtadesse, kuhu teised teatrid tihtilugu ei satu. Me käime palju väikestes kultuurimajades, maakonnakeskustes, igal võimalusel teistes teatrimajades.
Haapsallu tulete nostalgiamaigulise tükiga „Uno Bossa ehk Uno Loobi seitse elu”.
See etendus on ühtepidi küll nostalgiahõnguline, aga kui mõelda sellise mehe peale nagu Hardi Volmer, kelle idee ja teostus on see nii kunstniku kui ka lavastajana, siis pole see kindlasti pelgalt pilguheit kümnendeid meie muusikahuvilisi vaimustanud Uno Loobist, seal on ka mitu vinget knihvi sees. Lavastuse pealkirjast saab vihje, et see ei ole lihtsalt dokumentaaldraama lauludega. Nii palju võin ma saladuskatet kergitada, et see on päris fantaasiaküllane lavatükk sellest, mis oleks olnud, kui Uno Loop teinuks oma elus ühe, teise või kolmanda valiku, mille ta jättis tegemata. Me proovime need valikud siis ära teha. See on päris intrigeeriv lugu. Rakvere teatri publik hääletas selle oma lemmiklavastuseks, nii et publikult on sel etendusel kvaliteedimärk küljes.
Näitlejatele pannakse tihti kvaliteedimärk selle järgi, milliseid rolle on nad mänginud. Kas teil on unistuste roll, mida te ei ole saanud laval veel mängida?
Praegu ei ole, aga ma arvan, et küll ta varsti tuleb. Ma olen nii õnneliku teatrisaatusega inimene, et kõik need rollid, mille järele ma nooruses olen igatsust tundnud, on praeguseks vanuseks tehtud. Nüüd pean paraku hakkama mõtlema juba vanemate meeste rollide peale – 45 on vanus, kus Romeot enam ei mängi, kui just mingit vimkat ei visata. Pole ühtegi sellist rolli, mis paneks kurvastama, et näe, aeg läks mööda ja ei saanudki seda teha. Hamletiga oli vahepeal selline tunne, et see läheb nüüd küll minust mööda, aga siis tuli Roman Baskin oma geniaalse kontseptsiooniga ja nüüd on see nn nekroloogiroll ka ära tehtud (Saaremäe naerab mõnuga – toim.).
Te võite siis ennast õnnelikuks näitlejaks pidada, et need rollid on ise teie juurde tulnud?
Jah, tõesti, lavastajad on olnud väga järelejätmatud. Kui nad ei ole mind järelejätmatult torkinud ja mul pole ka endal motivatsioon mingit rolli saada keemistemperatuuril olnud, ju siis polnudki seda sel ajaperioodil vaja teha. Ma ei nukrutse, et oh, näe, ei saanudki Katku Villut mängida! Variant tegelikult oli, aga ma otsustasin teatrijuhina sellesse rolli kutsuda hoopis Mait Malmsteni, kes tegi suurepärase rolli. Läks kuus aastat mööda ja ma mängisin Vargamäe Andrest, nii et Tammsaare klassikaliste karakteritega on mul oma seos. Ma arvan, jah, et küll need õiged rollid mind õigel ajal ise üles leiavad.
Üllar Saaremäe: Benedict Cumberbatchi Hamlet jäi lavastuses üksi
Londoni Barbicani teatri lavastus oli natuke liiga üldine – sel puudus minu jaoks konkreetne siht. Lavastaja ei teinud sellest otseselt poliitilist lugu, millest see näidend tegelikult ju räägib, ega ka üldinimlikku, igaviku poole vaatava printsi lugu. Benedict Cumberbatch jäi kogu selle struktuuri keskel kunstilises mõttes kuidagi üksi, lavastus ei toetanud tema mängitud Hamletit. Cumberbatch mängis nagu mingit oma lugu, sellist Hamletit, keda ta ilmselt on tahtnud kogu aeg teha, kujutlust sellest, kuidas Hamletit mängida, ja seda tegi ta hästi. Iseasi, kas see etendus nüüd kuldsete tähtedega Briti teatriajalukku teiste klassikaliste „Hamletite” kõrvale raiutakse, aga üks võimas etendus on see küll.
Rakvere teater tuleb Läänemaale
„Kaasavaratu” 19. oktoobril kell 19 Lihula kultuurimajas
„Uno bossa ehk Uno Loobi seitse elu” 21. oktoobril kell 19 Haapsalu kultuurikeskuses
Käivad "Viimase võmmi" võtted. Fotod: Peeter Langovitš
