Eestlasena Austraalias: Grand Finale of Australian Football

Ingrid Morrison. Foto: Erakogu

Sel nädalavahetusel elab Austraalia kaasa ühele riigi suurimale spordiüritusele – Grand Finale of Australian Football. Staadionile tuleb üle 100 000 pealtvaataja, igas teises Austraalia kodus vaadatakse otseülekannet.

Austraalia jalgpalli ametlikud reeglid kinnitati 1859. aastal. See spordiala kujutab endast küll jalgpalli, kuid pall on ovaalse kujuga ja reeglid on üsna keerulised – kasutada võib jalgu, käsi. Palli võib visata ja veeretada, sellega võib ka joosta, kuid liiga kaua ei tohi palli enda käes hoida. Väravasse tuleks pall punkti saamiseks siiski jalaga lüüa. Väravateks on võrguta kõrged postid. Tegemist on kontaktspordiga, mis ütleb nii mõndagi.

Mulle isiklikult see mäng ei meeldi – pean selliste reeglitega jalgpalli ohtlikuks. Igal aastal sureb keegi teise mängijaga kokkupõrkest saadud vigastustesse, rääkimata suurest koormusest ja stressist, mida inimese keha seda ala harrastades taluma peab. Arvan, et peab ehk olema Austraalias sündinud, et see siinse kultuuri osa omaks võtta. Ometi ei saa salata – elamus on võimas. Olen kogu selle spordipeoga kaasneva trilli-tralli kaasa teinud ja tunnistan, et naudin seda. Oma lemmikmeeskonna vormi riietatud ja näomaalinguid kandva rahvamassi eufooria neelas mindki.

Mäng on Austraalias väga populaarne, nii professionaalide tasandil kui ka selleni välja, et igas külas on oma meeskond, rääkimata sellest, et lapsed jumaldavad seda. Pakun, et igal lapsel on kodus oma kümmekond palli, mis võetakse kaasa, kuhu iganes vaba aega veetma minnakse. Täiesti tavaline pere pargipiknik on selline, kus isa ja poeg toksivad palli. Profispordi tasemel tegeldes aga küünivad sportlaste tasud miljonitesse dollaritesse aastas.

Austraalia jalgpall on endale kindla koha leidnud ka koolides. Näiteks viimasel koolipäeval enne septembrivaheaega on nn Footy Day – kõik lapsed kannavad oma lemmikmeeskonna vormiriideid ja tuleb mõni kohaliku klubi mängija, kes korraldab lastele võistluse. Koolipäev lõpeb paraadiga, kus lauldakse meeskondade hümne.

Grand Finale ise on alati septembri viimasel laupäeval. Päev varem, reedel läbib Melbourne’i südalinna meeskondade paraad, mis tähendab, et suurem osa südalinnast on liiklusele suletud. Seekord kuulutati reede enne suurt finaali esimest korda riigipühaks. Põhjus on proosaline – statistika ütleb, et sellel päeval võetakse riigis kõige rohkem haiguslehti ja kasutatakse võimalust töölt vaba päev võtta. Need, kes on tööl, peavad sel päeval aga topelt tunnitasu saama. Inimesed, kes piletist sellele suursündmusele ilma jäänud või ei viitsi finaalvõistlusega linnas ja staadionil kaasnevat suurt segadust kaasa teha, veedavad selle laupäeva koos sõpradega teleri ees, kohustuslikeks elementideks õlu, grill ja oma lemmikmeeskonna sall ning särk. Kolmas väga populaarne koht mängule kaasa elamiseks on vabas õhus, Federation Square’il suure ekraani ees. Õhtu tipneb muidugi suuremat sorti pidustustega, kas siis võitu või kaotust tähistades enamalt pubides ja baarides.

Nädal tagasi oli luksuslikus Melbourne’i kasiino Crown balliruumis suur auhinnatseremoonia, kus valiti aasta mängija ja ka aasta WAG – Wife or girlfriend of high profile sportperson ehk siis eriti spordilembene naissoost isik, kes oma abikaasat või poiss-sõpra tema jalgpallilembuses toetab. Kõik viimase moe trendid on sel üritusel esindatud eritellimustena valminud kleitidena – kleitide paraad annab silmad ette ka Oscarite jagamise õhtule nii glamuuri kui ka kostüümiäparduste tõttu. Ikka ju leidub neid, kes üritavad oma 40ndais ennastunustavalt kahekümnesed välja näha või on Botoxi kasutamisega liialt hoogu läinud.

Juba kuu aega on kontorites, koolides, kõikjal käinud ennustusvõistlus, kes arvab ära, millised meeskonnad finaali jõuavad. See on tõeline hasardist nõretav võistlus ja parimaid ennustajaid ootavad muidugi auhinnad. Hasarti saab üles kerida ka ametlikes kihlveokontorites, panustades võitjale. Niisiis on Melbourne’i endasse haaranud tõeline Grand Finale Madness. Sel aastal on finaalis kaks väga tugevat meeskonda ja võitjat ennustada oleks üsna tänamatu töö. Mitmel viimasel aastal on ühe punkti suurune võit tulnud mängu päris viimastel minutitel.

Mina naudin seekord mängu ilu teleriekraanilt Yarra Valley veinimaja restoranis oma sõprade seltskonnas. Niisiis sel ajal, kui teie Haapsalus hommikukohvi joote, tähistatakse maailma kuklapoolel külma šampanjaga järjekordse jalgpalliaasta võimsat lõppu.