Eesti majanduse kasvule viimiseks on plaan, aga puuduvad otsustajad.
Kalle Muuli kirjutas nädala eest siinsamas Lääne Elus süngetes toonides jutu Eesti majanduse väljavaadetest, õigemini sellest, et väljavaateid pole ja majandus ei kasva enam. „Ehkki aasta tagasi pakkus rahandusministeerium tänavuseks kasvuks 2,5 protsenti, on sedagi tagasihoidlikku ennustust jupikaupa kärpides jõutud nüüd 1,7ni. Käes on seega kümnendi kõige kehvem majandusaasta. Kes oleks veel kõigest seitse-kaheksa aastat tagasi suutnud nii väikseid arve ette kujutada? Ajakirjanikud poleks vaevunud 0,8protsendise prognoosimuutuse pärast tol ajal ridagi kirjutama.”
Nii on. Enam ei ole ka võimalik osutada ülemaailmsele finantskriisile, sest mujal on kasv taastunud. Samuti on kriisijärgne intressitase madalam kui kunagi varem. Ometi ei näe me samasuguseid SKP tõusu näitajaid nagu aastail 2002–2008. Ettevõtted tunnevad iga päev omal nahal, et kasvu ei ole, riigieelarvet kokku panevad poliitikud vaidlevad kogumahuga võrreldes nõrkemiseni marginaalse „vaba” raha üle. Kasvavad vaid kulud ja sealhulgas palgakulud. See oleks ju positiivne, kui ei seaks Eesti niigi paigal tammuvat konkurentsivõimet surve alla.
Kalle küsib õigesti: mis on meiega vahepeal juhtunud? Kas maksusüsteem on muutustele jalgu jäänud, sest keskendub liialt tööjõu ja tarbimise maksustamisele? Või on häda põhjus väljarändes, mis viib meilt ära parimas tööeas inimesi?
„Me vajame kiiresti terviklikku plaani Eesti konkurentsivõime taastamiseks,” lõpetab Kalle kirjutise. Võiks ironiseerida, et tegemist on geniaalse kokkuvõttega, ja küsida, miks ta midagi välja ei paku. Ometi tundub, et asi polegi plaanis, mille olulisemad komponendid on niikuinii teada ja mitmesuguste avalike debattide kestel viimase paari aastaga üsna kenasti läbi arutatud. Asi on otsustusjulguses.
Võtame mõned näited.
Üks lihtsamaid asju Eesti arengu kiirendamiseks ning kasvu tekitamiseks väljaspool Tallinna oleks nüüdisaegsete neljarealiste kiirteede ehitamine Tartu, Ikla ja Narva suundadel. Isegi kramplikult eelarvetasakaalu nõudest kinni pidades saaks peale olemasoleva investeerida veel 150 miljonit eurot aastas.
Kui on kindel veendumus, et Eesti konkurentsivõimet pärsib tööjõumaksude liiga kõrge tase, siis ei tule sotsiaal- või tulumaksu alandada mitte 0,5 protsendi jagu, vaid korraga vähemalt viis protsenti ning kehtestada sotsiaalmaksu lagi, soodustamaks kõrgepalgaliste töökohtade loomist. Need sammud annaksid signaali, mis oleks peaaegu võrreldav 15 aasta taguse ettevõtte tulumaksu reformiga.
Eesti aktsiaturu käive on olematu, viimati noteeriti uus ettevõte aastaid tagasi. Eestisse raha paigutamist kaaluvad välisinvestorid teavad, et investeeringust väljumine on kapitalituru nõrkuse tõttu keeruline. Tallinna Sadama korruptsioonijuhtumi põhjal on aga lõpuks ilmne, et suurte riigi omanduses olevate ettevõtete juhtimist parandada ilma erakapitali kaasamata on keeruline. Tallinna Sadama, Eesti Posti, Eesti Loto, Eesti Raudtee, Eesti Energia börsile viimisega saavutaksime kaks eesmärki korraga.
Kui ka väljaränne on mingite märkide järgi lähiaastail vähenemas, siis vaieldamatult vajavad Eesti ühiskond ja majandus sisserännet, mis tooks uusi töökäsi, töökohti, avatumat mõtlemist ja uusi ideid. Miks mitte anda igal aastal kolmes juhtivas ülikoolis tasuta õppekoht (ehk ka stipendiume) 500–1000 tudengile Lätist, Leedust, Valgevenest, Ukrainast, Leningradi ja Pihkva oblastist Venemaal? Kui neist noortest ja ettevõtlikest inimestest viis protsentigi Eestisse jääb, siis oleme suurelt võitnud.
Neist ideedest kas või mõne ellurakendamine nõuab suurt otsustusjulgust. Just selle puudumine ongi meie viimaste aastate vindumise põhjus. Nii valijad kui ka poliitikud tahaksid tagasi aastasse 2007, mil kõik muudatused juhtusid iseenesest ja plussmärgiga. Põlvkonnavahetusega poliitikasse ja võimule tulnud mehed ja naised ootasid, et saavad hakkama martlaarilikke või siimkallaslikke riske ja vastutust võtmata, aga tegelikkus on teine.
Soomes läks kaks valimistsüklit, enne kui täiesti ootamatust erakonnast sirgus uus liider, kes taotleb ühiskonna tupikust väljatoomiseks valusaid muudatusi ega pelga, et neid tegeva valitsuse liikmeil tulevikus poliitikasse asja ei ole. Meil võib minna sama kaua.
Anvar Samost
kolumnist
Eesti ei majandus kasva sest me ei kontrolli oma majandust. Meil puudub kõige olulisem iseseisva riigi majanduse tööriist – oma raha. Me andsime selle ära. Kui suur koloss läheb kraavi ja viga on süsteemis siis ei aita ennastsalgav kärpimine. Rääkige palju tahes et suur on vägev ja tsentraliseerimine ja plaanimajandus on hea ja euroopa rikastega solidaarsuse ja euro päästmise nimel tuleb palju kannatada ning ebavõrdsed dotatsioonid on meile parim. See ongi see liberaalsus, on ju?! Mida rohkem kannatusi seda paremaks läheb. See kõik on olnud. Ei ole tarvis targutada ja halada a la oioioi miks ei lähe. Me ju teame… Loe rohkem »
Peaasi, et saaks erastada ja raha laristada. Siis ju kilekotid paisuks!
Küsimuse õige püstitus oleks ikka, et kas ka sina Anvar oled Kalle kõrval ullike, kelle teadmised majandusest on viisakalt öeldes puudulikud? Kuidas küll ajakirjanikud lähevad Toompeal peast soojaks ehk no kust kohast need kõrgelttasustatud töökohad tekivad sotsiaalmaksu vähendamisest? IKT sektoris kolib tööjõud sinna kus on see odavam ehk Eesti on hetkel kuum kuid mõne lühikese aja pärast kaob see eelis, sest mujal muutub odavamaks. Ja ongi kõik ning jälle majandus upakil. Õpeta nagu lolle, et füüsiliselt allesjääv väärtusahel algab tavalisest tootmisest ning mille soodustamine tekitab väärtusahela kasvu ehk kõrgemalttasustatud mittekolivaid töökohti ja tootmises innovatsiooni. Majandus algtõde, et töötleva tööstuse 1… Loe rohkem »