Pisut rohkem kui kolme kuu pärast astub jõusse uus lastekaitseseadus, mille ümber on nii enne kui pärast riigikogus seadustamist keerelnud üksjagu segadust, vääritimõistmist ja ka lausa hirme. Ka minu käest päriti läinud suvel korduvalt, et mis ikkagi pärast 1. jaanuarit juhtuma hakkab ja et kas tõesti läheb nüüd nii, et ametnikud saavad lapse üsna lihtsalt pere juurest ära võtta. Õli on aidanud tulle valada ka enamjaolt ekslikud kuuldused Põhjamaade karmidest reeglitest.
Olen nii sotsiaaltöötajate kui lastekaitsetöötajatega aru pidanud ja uurinud, millised lootused ja ootused on neil seoses seadusega, mis vahetab välja pea veerand sajandit kehtinud lastekaitseseaduse. Tegu on inimestega, kes on puutunud kokku väga valusate ja keeruliste lugudega, kes on näinud peredraamasid, väärkoheldud ja vägivalla all kannatanud lapsi ja muserdatud hingi. Üldine hoiak on neil positiivne, kuigi nende töömaht ja vastutus on suurenemas. Teisiti ei saakski olla. Olukorras, kus Eestis on arvukalt abivajavaid lapsi, ning tuge ja nõustamist ootavaid perekondasid, on iga laste heaolu parandamisele suunatud samm ja tegu kiiduväärne. Äsja vapustas avalikkust uudis, et hulk lapsevanemaid on pöördunud nn imeravimi MMSi usku, mida nad ka oma laste peal katsetavad. Tegelikult mürgitavad nad aga lapsi kloordioksiidiga. On ütlematagi selge, et selliste juhtumite korral tuleb otsustavalt tegutseda ning ühtlasi emadele-isadele selgitada, millised on selle kemikaali manustamise tegelikud tagajärjed.
Kuna uue seadusega seotud müüdid ja pooltõed on visad kaduma, on põhjust üle selgitada, mis põhimõtetele meie lastekaitse rajaneb ja mis muutub. Olgu öeldud, et laste perest eraldamise alused on kirjas perekonnaseaduses, mis kehtib juba rohkem kui viis aastat. Selle aja jooksul on perest lahutatud arv hoopis vähenenud. Seadus lubab ka edaspidi kohtul lapse vanematest eraldada vaid juhul, kui lapse huvide kahjustamist ei ole võimalik muul moel ära hoida. Ma ei usu, et keegi, kes on kursis julmalt koheldud väikese Emily juhtumiga, julgeb sellele perekonnaseaduse sättele vastu vaielda. Paraku tuleb meil tunnistada traagilist tõsiasja, et vahel vajavad lapsed kaitset ka oma ema, isa või teiste lähedaste eest. See on vältimatu, kui ohus on lapse tervis või isegi elu, kui vanem on olnud korduvalt vägivaldne ja põhjustanud lapsele kehavigastusi.
Lapse saab pere juurest ära viia ainult juhul, kui ta on tõesti hädaohus. Uuest aastast rakenduv lastekaitseseadus muudab vastava regulatsiooni täpsemaks, kaitstes samas enam lapse ja vanema suhet. Nimelt lüheneb aeg, mil hädaohus laps võib ilma kohtu loata perest eemal olla. Kui varem pidi omavalitsus pärast lapse perest eraldamist „viivitamatult“ pöörduma kohtusse, mis oli väga veniv mõiste, siis nüüd on see aeg piiritletud kindla 72 tunniga. Ehk kui kohtumäärust pole, saab vanem oma lapse hiljemalt kolme ööpäeva jooksul tagasi. Lapse perest lahutamine oli ja on ka edaspidi äärmuslik abinõu.
Seega on valed igasugused väited, nagu lubaks uus seadus lapsi kergekäeliselt perest eraldada või saaksid lastekaitsetöötajad siin suuremad õigused. Tahan rõhutada, et lapse perekonnast eraldamise põhjuseks ei saa olla vaesus ega pere kasinad majanduslikud võimalused. Küll aga on nii riik kui omavalitsused kohustatud varasemast enam toetama lapsevanemaid, last kasvatavaid vanavanemaid ning teisi lähikondseid. Märksa suuremat rõhku tuleb panna ennetustööle ja ka perega koostööle. Vahel hakkavad asjad laabuma, kui noorukesele, kogenematule emale pakkuda head nõu või lausa koolitust, kuidas olla hea ema. Mulle on iseäranis sümpaatne seaduse punkt, mis paneb igaühele meist kohustuse jagada infot, kui on teada või siis ka tõsine kahtlus, et mõni laps vajab kaitset või on ohus. Olgu see siis tühja kõhuga ja hoolitsuseta laps naaberkorteris või südaööl linnatänaval ringihulkuv teismeline. Loodan siinjuures, et ka ilma seaduse sunnita kohtab Eesti elus üha rohkem hoolimist ja märkamist. Vajadusel saab juba täna helistada tasuta lasteabitelefonil 116111. Helistaja võib soovi korral jääda anonüümseks, ka saab ta nõu pidada, kas oht lapsele võib olla reaalne.
Ükski seadus ei ole kunagi lõplikult valmis ega täiuslik. Vaatame, kuidas seaduse rakendamine praktikas välja kukub ja kui mõne aja jooksul peaksid välja kooruma kitsaskohad, siis tuleb teha vastavad parandused. Selleks ju riigikogu ongi. Meie lastekaistet jääb aga punase niidina läbima printsiip, et perekond on lapse kasvamiseks kõige parem koht ja et esmane vastutus lapse hea käekäigu eest on tema vanemate kanda.
Helmen Kütt
SDE aseesimees, riigikogu sotsiaalkomisjoni liige
nendest 40000 nälgivast lapsest räägitakse iga päev ajakirjanduses nagu ilmateatestki ja mis muutunud on seltsimees, ilm muutub, aga nende suhtes pole midagi muutunud, küll on kõvasti lisandunud meile tanke ja lennukeid, autorollereid ja talllinkereid, eimäletajaid ja kooseluseadustajaid