Suvel leiab enamik inimesi aega, et kordki aastas hinge tõmmata ja elu nautida. Sel juhul on kõige mõistlikum kodust kaugele minna. Saab uusi muljeid ega teki kiusatust töötelefonile vastata või kodumajapidamises unarusse jäetud töid teha sellise kiirusega, et pärast puhkust on veel kord puhkust vaja. Loomapidajaile tuttav mure on, mis saab kodust eemal oldud ajal loomadega. Kas koer ja kass eelistaksid segaseid seiklusi oma pererahva seltsis või uhket üksildust kodumail? Kas neile kutsuda valvur nende enda koju või sobib neid ka kuhugi mujale hoiule viia? Kas mõni loomade alal võhik, aga entusiastlik tuttav on sobilik variant? Või usaldada pigem oma loomake professionaalse, aga täiesti võõra loomahotelli hoolde?
Loomaga reisides tasuks esmalt alati arvestada sihtkoha sobilikkusega. Tiheda kasukaga malamuudi nauding Itaalia päikesest on ilmselt sama tagasihoidlik nagu täiesti karvutu kassi, sfinksi mõnutunne toreda suusapuhkuse tugevaist miinuskraadidest. Ekskursioonid suurtes linnades võivad ka stoilisemail neljajalgsetel lõpuks närvi mustaks ajada, ja paljudes turisti huvitavais kohtades on loomad hoopis keelatud.
Selleks et eri sihtkohtadele loomaga läheneda, tuleb enne üldse selgeks teha, millised on hetkel loomadega reisimise tingimused. Tasub toonitada sõna “hetkel”, sest nende määruste iga-aastane muutmine tundub olevat riikidel ja ametnikel täiesti eraldi väljakutse või lausa võistlus. Euroopa Liidus reisides nõutakse üldjuhul marutaudivaktsiini ning kiipi koos europassiga. Kohustuslik võib olla parasiiditõrje, loomaarsti väljastatud tervisetõendid, marutaudi antikehade taseme kontroll veres jms. Halvimal juhul nõutakse lausa karantiini või on riiki loomaga siseneda hoopis keelatud. Islandile looma viies tuleb arvestada vähemalt neljanädalase karantiiniga. Saare võrdlemisi isoleeritud asukoht tähendab sedagi, et seal elatakse pidevas hirmus sissetoodavate haiguste eest, millega nende loomadel üldjuhul kokkupuudet ei ole. Taani on aga hoopis keelatud siseneda nn võitluskoera tõugudel ja nende ristanditel. Need on näiteks Eestis enim tuntud pitbull ja staffordshire’i terjer. See seadus võeti kasutusele aastal 2010. Enne seda oli nii Taanis kui ka Saksamaal mitu juhtumit, kus koerad inimestele ja ka lastele kallale tungisid ja raskeid vigastusi põhjustasid.
Lemmikuid koju jättes ei tähenda see aga veel kaugeltki, et kõik mured oleksid murtud. Kui olete loomale hea valvuri leidnud, siis peate endiselt lootma, et ka teie loom sellesse valvamisse nii positiivselt suhtub. Pole haruldane, et kassid suurest nördimusest pool majapidamist tükkideks lammutavad ja iga üksiku pereliikme jalanõusid vetsupotina kuritarvitavad. Koerad võivad aga suurest ahastusest nii stressi minna, et nälgivad kogu teie äraoleku ajal või jäävad täitsa haigeks. Teinekord võib ka juhtuda, et loomad asuvad hoopis ise otsingutele, et kuhu te siis nüüd lõpuks jäite. Eelmisel aastal oli meil juhtum, kus Haapsalus leiti kass ja toodi kliinikusse kiipi lugema. Kuigi kassil kiipi ei olnud, tundis arst ta siiski ära. Pingutustele vaatamata ei suutnud me omanikega kontakteeruda ja nii jäi kiisu esialgu kliiniku tagatuppa elutsema. Mõned päevad hiljem seisid omanikud kliinikus leti taga, kaasas suur karbitäis värskelt Londonist toodud küpsiseid. Kass oli naabrinaise valvsa pilgu all korteriukse vahelt välja lipsanud ning veetis puhkuse hoopis meie seltsis. Ka minu juurde toovad sõbrad aeg-ajalt mõne looma hoiule, enamasti on neil neljajalgseil juba esimese päeva õhtuks kõigist sekeldustest täielik väsimus. Ühel korral sattus minu juurde hoiule hea kolleegi mops nimega Milli, kellele maaelu tegelikult täiesti tuttav on. Lasin siis Millil koos teiste koertega õues ringi tatsata ning läksin ise lambaaeda parandama. Kõrgele rohule vaatamata oli Millil kange vajadus minuga vapralt sammu pidada, ja olles teise aia otsa jõudnud, istus ta esialgu raske ohkega teepervele maha. Mina aga toimetasin edasi ning mõtlesin alles mõni tund hiljem selle peale, et pole Millit ammu näinud. Lõpuks jõudsin oma otsingutega sinna, kust olime retke alustanud, ja tõepoolest, Milli istus endiselt täiesti liikumatult samal teepervel ning vaatas mulle sügavalt ja mõtlikult otsa. Haarasin vaese looma siis sülle ja viisin ta tuppa sööma. Puhkus võib ikka üks ütlemata väsitav elamus olla.