Evelin Ilves. MERILIN KAUSTEL-LEHEMETS
Endine presidendiproua Evelin Ilves tuleb eeloleval reedel Haapsallu tutvustama oma uut raamatut "Kirju", teatas Epp Petrone kirjastusest Petrone Print.
Ilves kohtub lugejatega Valge Daami päevade ajal raamatupoes Haapsalu Raamat. Üritus toimub 28. augustil kell 18.
"Kirju" on Petrone Prindi uus raamatuseeria. Ilvese raamatus on juba ilmunud artikleid, aga ka intervjuu endise presidendiprouaga.
Katkendid
MAAINIMENE JA MONOPOLID
Ärkasin ühel hommikul lapse nutu peale. Tema pisikesed sõrmed olid jääkülmad. Tuba oli tõesti külm. Tuld süüdates selgus, et süüdi pole ilm. Elektrit lihtsalt polnud.
Ma ei hakka pikalt peatuma, mis tunne on ärgata koos imikuga ääremaises külmas majas teadmisega, et sul on elektriküte ja isegi vesi tuleb tuppa elektriga.
Ja et tavakaev eelmisest suvest kuiv on. Et sa endale kohvi ei keeda, on mööduv ebamugavus. Et sa beebile piima ei soojenda, aga päris inetu lugu. Elektrikatkestus pole midagi haruldast. Küll aga kliendivaenulik käitumine pärast kümmet aastat turumajandust.
Numbrilt 1343 vastati mulle, et „võib-olla on plaaniline? Kas te kohalikku ajalehte pole lugenud?“. Kuna ma polnud Sakalat tellinud, liigitas operaator mind pehmelt öeldes ebateadlikuks kliendiks. Kuid kas on üleüldse õige, et paljudele inimestele pakutakse ainsa võimalusena oma elektrifirmaga suhelda maksulise meedia kaudu? Et on su oma vastutus, kui lehte ei telli ja nii plaanilistest katkestustest ei tea?
Ja see polnud veel kõik. Kui olin oma lapse ja pambud kokku pakkinud, et külma käest naabri-Antsu ahju äärde põgeneda, tegin veel ühe kõne 1343-le. Sealt teatas meeshääl, et „ongi plaaniline“, ja lisas taas midagi kohaliku ajalehe kohta. Kui ma tegin ettepaneku, et äkki võiks edaspidi siiski kirja, e-kirja või sõnumi saata, teatas mees minu lause lõppu kuulamata, et „me teavitame ainult suurtarbijaid, ma küll ei tea, et mingisugune Ärma talu meil suurtarbija oleks“.
Maainimesel pole tihti valikut. Paljusid teenuseid pakub vaid üks tegija ja on seega ikka monopoli moodi. Millal on klient nii „suur“, et ta ettevõttele oluliseks muutub? Ja millal nii oluline, et ta vähemalt viisakat kohtlemist väärib?
(jätkub raamatus)
2004
Kui juba tuua siia keset metsasid mahukas ja unikaalne välispoliitika raamatukogu 20 000 raamatuga, siis võib-olla oleks mõistlik teha seda arvestusega, et ehk tahab keegi veel tulla neid raamatuid lugema. Ja kui juba tulevad teised inimesed, peaks olema ka võimalusööbida. Ja kui juba inimesed siin on, siis peaks neile kusagil ka süüa tegema. Oma väikest restorani olin ma kogu aeg tahtnud, ka Toomas toetas seda, suured kokkamisfännid, nagu me olime.
Niimoodi see arenes. Käigupealt tegin kõik ümber äriprojektiks. Külalistemaja, raamatukogu… Siis juba tuli info, et saab taotleda toetust EASist, ja ma hakkasingi projekti kirjutama.
Mul oli kaks paksu kausta, kõik ehituslikud projektid, äriplaanid, eelarved… Ja ma kirjutasin selle projekti otsast lõpuni ise. Ise ka ei uskunud, et hakkama saan! Kui olen seda nüüd vaadanud, siis ikka ei usu veel. Jupphaaval muudkui kirjutasin ja konsultandid, kelle käest nõu küsisin, ütlesid, et teil on nii unikaalne projekt, et keegi peale teie enda ei saagi seda kirjutada. Idee on ju ainult teie enda peas.
Ka pank ei andnud mulle algul laenu. Keegi polnud nõus objekti isegi hindama tulema, kuna see asus niivõrd kaugel, linlase jaoks ju lausa võpsikus. Kuskil Läti piiri ääres Mulgimaa metsas. Mis mõttes?! Ka raamatukogu-külalistemaja projekti ei suutnud pank kuude kaupa hinnata. Tavaliselt hinnatakse ju võrdluses mingi sarnase objektiga ning kui oma riigist samasugust ei leia, siis naaberriigist ikka. Aga seekord ei leitud ei oma riigist ega ka naaberriikidest, ja siis oligi sein ees.
Aga lõpuks ma ikkagi sain laenu ja sain ka EASist toetust, mis oli kokku nagu üks suur ja imeline võit. Kuigi metsiku töö tulemus.
(jätkub raamatus)
2005
Vahepeal oli mul kolm maalrit naised, aga muidu kõik mehed. Mehi oli mul parematel päevadel objektil 40. Ja viis või kuus firmat korraga. Kuna peatöövõtja oli nõrguke, siis otsisin ise alltöövõtjaid. Umbes 15 autot seisis iga päev hoovis. Ja tee oli kaks korda aastas läbimatu ja ma pidin sel ajal kõiki veenma, et tulebki auto jätta kolme kilomeetri kaugusele eelmisele ristteele ja tulla jala läbi porimülka, et üldse objektile jõuda. Ja seletama, kuidas on võimalik sinna ehitusmaterjale vedada, kui tee ei kanna… Ma teadsin tollal täpselt, mitu tonni kaaluvad prügiautod ja mitu tonni kaaluvad konteineriautod, ja kui kaugele nad tohivad sõita.
(jätkub raamatus)
2006
Kui Lennart Meri suri, hakati pinevalt arutama, kes võiks olla järgmine riigipea. Mäletan, et ma olin sel ajal üksinda Ärmal. Tegelikult küll koos Kadri Keiu ja setter Ludwiguga. Tol ööl pärast Lennart Meri surma ma kuidagi mõistsin, et Toomas võtab selle vastutuse, missiooniinimene, nagu ta on. Telest jooksis läbi kogu Lennarti pärand ja aeg… Ja siis vahepeal oli meil olnud nii teistsugune aeg riigipea mõttes. Kõik see äratas uuesti ellu öölaulupeod ja vabaduselaulud. Keegi pidi tulema ja Eesti näo tuleviku poole pöörama. Ma ei näinud kedagi teist peale Toomase seda välja kandmas. Nii et ma sisimas teadsin, aimasin… Aga seda, et ta tõepoolest kandideerib presidendiks, kuulsin raadiost.
Me olime alati kõiki asju omavahel arutanud. Alati.
(jätkub raamatus)
ISADEPÄEV
Kui Toomas Hendrik presidendiks valiti ja Kadri Keiu televiisorist nägi, kuidas must limusiin issiga Kadriorgu keeras, jäi ta sügavalt mõttesse ning küsis: „Emme, kui issi on president, kas ta siis kolibki sinna Pehmete ja Karvaste majja ega tulegi enam koju Ärmale?“ Lapse silmis oli suur mure.
Rääkisime siis temaga selgeks, et issi on ikka issi ja president on amet nagu iga teinegi. Ainult et mõnes ametis ollakse rohkem televiisoris ja teises jälle ei satutagi sinna.
Mis aga painama jäi, oli küsimus Ajast ja Kodust. Kas isa tuleb ikka koju? Kas tal jätkub töö kõrvalt aega? Kui minu enda käest on küsitud, kuidas on seal metsas üksinda elada, olen ikka naljatamisi vastanud, et elan nagu tuhanded teised Lõuna-Eesti naised, kelle mehed Tallinnas või Iirimaal raha teenivad. Pere jaoks pole ju vahet, kas ehitades või parlamendis. Tegelikkuses pole see aga sugugi naljakas.
(jätkub raamatus)
ÕNNELIKU MEHE VALEM
Arstid aga räägivad, et tavaline on pilt, kus mees tuleb eriarsti konsultatsioonile ning küsimusele võetavate ravimite kohta vastab: on ühed roosad tabletid. Mille jaoks? – see on juba kõrgem pilotaaž, edasi ei tasu küsidagi.
Tõsi, mõni teab, et tal on kõrge kolesterool. Aga mis see on ja miks see halb peaks olema? „Ah, see on doktor Punabi rida.“ Selle eest vastutab arst, mitte mina!
Veresoonte lupjumise ja kolesterooli ainevahetuse seos tungib mehe ajju enamasti siis, kui talle jõuab kohale teadmine, et tema mehetunnus ongi sisuliselt üks suur veresoon. Kuid selle asemel, et asuda end mehelikult ratsionaalselt oma toitumis- ja liikumisharjumusi ümber kujundades impotentsusest päästma, otsustab enamik eesti mehi põgeneda. Näiteks uhkemasse autosse või õllega teleri ette.
(jätkub raamatus)
2008
Kui käisin Moskvas rahvusvaheliste naiste organisatsiooni juubelikonverentsil esinemas ja rääkisin seal meeste tervisest ning naise osast selles, mõjus see sealses kontekstis nagu teiselt planeedilt. Seal keskenduti minule üllatuseks lausa mitmes ettekandes sellele, et mehed on justkui segav element, kes rõhub naisi ega lase neil ennast teostada, pahad, kes edendavad pigem koduvägivalda ja armastavad alkoholi. Sellisel foonil mõjus jutt sellest, et mehi tuleb hoida, sest nende tervis on naiste kätes, isegi pisut koomilisena. Ütleme nii, et oli tõesti lõbus.
(jätkub raamatus)
MINU SPORTIMISE LUGU
Kui kõik algusest peale ausalt ära rääkida, siis ei olnud mul mingit plaani vabariigi näidiskehakultuurlaseks hakata. Lihtsalt eluaeg sportinuna oli see mulle kõige lihtsam ja ka meeldivam viis oma endine vorm tagasi saada. Last oodates kogusin üle 30 lisakilo, mis pärast sünnitust paraku enamikus alles jäid. Sügavas metsas, peeglita majas talu ehitades polnud see ka kõige pakilisem probleem, millega tegeleda.
Kui Kadriorgu kolisin, tehti mulle – valdavalt meedia vahendusel – kiiresti selgeks, et nüüd on prioriteedid teised. Siin läheb vaja asju, mis maainimesele hommikul esimesena ealeski ei meenu. Välimus, millega (seltskonna)ajakirjandus rahule jääb, on üks nendest. Just välimuse pärast, mitte mõtteavalduste eest, lastigi minu pihta esimene kogupauk.
Samas võib kergesti ära teenida etteheiteid, et kui hoolitsed oma keha eest, siis oled rumal või edev. Arstina arvan aga risti vastupidi: välimus ja sisu on võrdselt tähtsad ning tähenduslikud. Ja sellega tuleb maast madalast alustada.
(jätkub raamatus)
TALGUD TOAS JA TALGUD PÕUES
EMME, LINNU SOVIP SULLE HEAD JA PÄIKEST, oli mu tollal viiene tütar ühele paberiribale kribanud ning selle omatehtud ümbrikus minu öökapile jätnud. Neid pilte, kus ta meie peret erinevaid vahvaid tegevusi tegemas kujutanud, leidus ühes kapis kümneid. Ja üllatus, üllatus – ka sel kiirel Kadrioru perioodil olen ma jõudnud juba paarkümmend luuleraamatut soetada. Neist neli tükki Kristiina Ehinilt.
Raamatute sorteerimine on iseäranis tore töö. Koguni poole linnakodu lektüürist moodustavad toitumise ja rahva tervise ning heaoluga seotud teosed, ülejäänud on kokaraamatud, sõnaraamatud, rahvakunsti-, reisi- ja ilukirjandus. Ainuüksi laste rasvumise probleeme käsitlevat materjali on rohkem kui meetri jagu. Kõige kõhukamad action kit’id pärinevad brittidelt ja maailma tervisemekast Californiast. Mhmm, millal meie küll sinnani jõuame? Kas peame laste infarktid ära ootama, et transrasvade, ohtlike E-ainete ja rämpstoidu mõjuvõimust aru saada? pomisesin ma endamisi ja võtsin ette riidekapi.
(jätkub raamatus)
Nähes, kuidas külla tulnud teismeline pannkoogid meega üle valas ning seejärel meest ujuva taldriku pessu viis, ei saanud ma vaikida. Suisa pahvatasin: palun ära kunagi viska mesist lusikat taldrikule! Kas tead, et ühe tilga mee korjamine on ühe mesilinnu elutöö? Iga pesupalisse lahustunud meepiisk tähendab ühe mesilase elu mõttetuks kuulutamist…
Ausalt? tõusid kulmud poisi näos kõrgele-kõrgele. Ta muutus tõsiseks, tuli laua juurde tagasi ja lakkus taldriku hoolega üle. Järgmisel korral pani ta koogile mett ainult natuke keskele, ise hoolega vaadates, et midagi üle ääre maha ei tilguks. Olin rahul. Et ühes pealtnäha tavalises magusapiisas võib koos olla kellegi elu ja töö, jõudis talle hoobilt kohale ja läks ka hinge. On see universaalne tarkus tolles meetilgas?
(jätkub raamatus)
PÄRISELT JA MÄNGULT
„Ma nii ootan päkapikke… Millal nad küll käima hakkavad?“ uurib mu laps ühel vihmahallil õhtupoolikul. „Mäletad, ühel aastal tuli üks päkapikk novembris ja pani mulle mandariini sussi sisse? Siis sa arvasid, et ju ta oli eelmisel aastal siiasamasse meie metsa magama jäänud ja nii ei pidanudki ta pika sõidu peale Lapimaalt aega kulutama… Äkki on sel aastal ka mõni siinsamas?“ arutleb laps lootusrikkalt ning sätib oma sussi juba novembri keskel aknale. Pärast lühikest mõttepausi ilmub aknalaudadele veel neli sussi: mulle, isale, perekoer Ludwigule ja kaisumõmmile.
Jõuame mitu korda enne jõulukuu algust seda päkapikuteemat arutada. Laps meenutab muigega, kuidas ühel aastal tõid päkapikud talle üle päeva hommikuti tervislikku jogurtijooki sussi sisse. See oli siis, kui tal kergesti nohu ja kurguhaigus kallale kippusid. „Huvitav, kas jõuluvana sai kuskilt tehasest palju ja soodsalt seda bakterijooki või on talle endale see maitsema hakanud? Sest häid asju ju ikka tahetakse jagada…“ arutles ta kolmeaastase kohta üpriski elutargalt.
(jätkub raamatus)
2011
Kurioosne oli minu jaoks see, et kogu selle kuue nädala vältel, mis ma olin olnud ära Ärmal, oli Õhtuleht tootnud iga päev minu kohta ühe kuni kolm uudist. Iga päev! Ma ise ei teadnud sellest midagi, sest meediat ma maal ei jälginud. Siis mõtlesin küll, et see pole terve.
Kui Toomas valiti uuesti presidendiks, juhtus nii oluline asi, et riigikogu suutis esimest korda ise presidendi ära valida. Meie põhiseadusesse on see ju niisugusel kujul sisse kirjutatud, et näib olevat pea mission impossible saada kokku kolm neljandikku saadikute häältest. See tähendab ju, et opositsioon ja koalitsioon peavad suutma kokku leppida ja asuma ühise kandidaadi taha. Paljud poliitikavaatlejad on öelnud, et võib-olla ei juhtu seda enam mitte kunagi. Ja kujutad ette, meedia kallas ka selle harvaesineva üksmeele lihtsalt sopaga üle! See kõik olla korruptsioon, kui koalitsioon ja opositsioon omavahel kellegi suhtes kokku lepivad, peaaegu et ebaseaduslik! See on üks nendest näidetest, kus meedia fantaasia ja tõlgendamisvõime võib olla nii haiglaslik ja pahatahtlik, et tavalise inimese mõte lihtsalt ei küüni sinnani. Olen ise meedias töötanud ja mul on valus selliseid utoopiaid lugeda. Minu meelest on see Eestis üle igasugu piiride läinud. Meedias vohav vihakõne mõjub ühiskonnale nagu vähkkasvaja inimkehale: tapab tervist, suretab hea välja.
(jätkub raamatus)
SPIRAALI ILU JA VALU
Too kiri kutsus üles aitama sedasama noort naist. Vaevaline liikumine, mis ühel päeval täielikult kaob, tegi talle raskeks isegi poes käimise. Muust rääkimata. Riigi toetusega on sellise pere toimetulek ikkagi suur küsimärk. Kirjas kutsuti üles annetama või lasteriideid tooma, sest tegelikult nappis neil kõike. Mis aga selles pildis kõige süngemana paistis, oli tulevik. See ühekordne jõuluaegne heategu aitab ehk mõned kuud muretumalt läbi ajada, kuid mis saab edasi? Kui nad toime ei tule, hakatakse õige pea arutama, kas lastel ikka on turvaline ses kodus üles kasvada. Ja nii edasi… Tuttav stsenaarium ju?
Nii ma saatsingi tollesse meililisti hoopis üleskutse arutada teemat laiemalt. Meie väike võrgustik otsib ikka võimalusi head teha, olgu rahaliste annetustena või oma aega panustades. Kõik see on aga liiga tihti spontaanne ning jääbki ühekordseks aktsiooniks. Ka korra tunnete mõjul sooritatud ilus tegu on ja jääb ilusaks. Kuid ühtki probleemi ta lahendada ei pruugi. Ometi, kui me läheneksime sellele perele seekord teistmoodi. Mitte pelgalt ei leiaks endi hulgast need mõned, kes saavad näiteks 100 eurot anda, vaid lepiks kokku, et k õ i k annavad kaks eurot?
(jätkub raamatus)
BORRELIA SÕNATU SÕNUM
Nüüd ma tean, et isegi hammustamist pole vaja. Puuk võib lihtsalt üle nahahaavakese jalutada ja oma närvimürgist „andami“ sinu vereringesse poetada. Iseäralikud tunnused, mis kindlale haigusele viitaksid, ei pruugi kunagi avalduda. Eelmisel aastal oli Eestis sadu puugiohvreid, igal oma eriline lugu jutustada. Neid, kes sellest kergesti üle oleks saanud, olen kahjuks vaid üksikuid kohanud. Küll aga kirjeldatakse kuid ja isegi aastaid kestnud ja üha süvenenud vaevusi, seotud enamasti närvisüsteemi ja liigestega. Püsivate liikumis- ja mäluhäireteni välja. Tänavu, kahe jääkülma talvekuu jooksul, on borrelioosi diagnoos Eestis pandud juba ligi sajale inimesele.
Mida see putukas siis teeb, mille vastu vaktsiini pole siiani leiutatud? Ainus, mis minul oli teistmoodi, oli jõuetus.
(jätkub raamatus)
ELURÕÕMURAHU
Nänn, Toomas Hendrik Ilvese 85. aastat käiv ema, istub vaikselt söögitoa sohval ja koob. Ta näib süvenenud ja õnnelik, panemata ümbritsevat eriti tähelegi. Hõrku vaikust häirib vaid edev linavästrik, kes aknalt enese peegeldust püüdes liialt hoogu satub ja kogemata klaasiga põrkub. On südasuvine päikseliselt palav rahu, ideaalne aeg lugeda raamatuid ja nautida kiiruse asemel aja aeglast kulgu. Kuigi ma tean, et tegelikult pole kudumine iialgi Nännile hobiks olnud. On’s see rahu petlik?
Vaadates Nänni elukaarele tagasi, on sealt midagi rahulikku üldse raske leida. Elu on talle pööraseid katsumusi esitanud ning ega ta ise pole neid samuti otsimata jätnud. Inimesed, kes sõda näinud ja oma elu mitu korda nullist alustanud, suudavad tänapäeva olmemuredesse sootuks filosoofilisemalt suhtuda kui need, kes tühja kõhtu ja kodutust kogenud pole. Ma ei unusta kunagi omalaadset sünnitusabi loengut, mille pidas ühe tudengikoosviibimise käigus meie naiskorporatsiooni eakas vilistlane, kellest sai ämmaemand olude sunnil, ilma tunnigi vastava hariduseta. Siberi vangilaagris.
(jätkub raamatus)
VIHAVÄSIMUS
See on kimp suhtumisi, mis mu sõbral südamest ja üle huulte tuleb. „Arstid on väsinud,“ ütleb ta vaikselt ja lööb silmad maha. Neid suhtumisi Soomes ei olevat, mis teeb seal töötamise tõeliselt nauditavaks. Keskealisele tohtrile toob sära silma ka teadmine, et teises kultuuris töötamine on tegelikult suur väljakutse: kuidas ta saab hakkama võõra keele ja kultuuriruumiga, teistsuguste ravimite, traditsioonide ja uskumustega, teistmoodi infosüsteemidega. Väljakutse on ju suurim motivaator, see, mis on siin – kodus – kuhugi töökoorma sügavusse mattunud. Aga hing on ikkagi haige. Kas too töörõõm võõrsil kaalub üles emakeele, kodu, lapsed ja sõbrad?
See kuri ja hoolimatu suhtumine on tegelikult laiem teema. Kord sattusin vestlusringi, kus väideti, et kogu Euroopa immigrantide probleem lähtub tegelikult samast alusest. Lihtsalt ühel hetkel otsustas seltskond heal järjel kodanikke, et tubade koristamine, pesu triikimine ja laste hoidmine on asi, milleks neil aega pole ja mida teha ei kõlbagi. Selleks toodi odava hinna eest kolmandatest riikidest sisse inimesed, kellesse ka suhtuti kui odavatesse ja madalatesse.
(jätkub raamatus)
2013
Meile tuli gastroenteroloogia osakonda üks alkoprobleemiga patsient, noor vene mees Narvast. Ta oli sõitnud naise ja sõpradega Lätti puhkusele ja seal iga päev kõvasti pidu pannud. Tagasiteel hakkas tal väga-väga paha. Ja ta toodi otse ülikooli kliinikumi reanimatsiooni, sealt meie osakonda. Ta ei olnud koomas, aga täiesti desorienteeritud ega saanud millestki aru, väga raskes seisus. Vist kolmandal päeval oli meil suur visiit, kus eesotsas osakonnajuhatajaga kõik arstid ja residendid külastavad kõiki patsiente ja nende lood arutatakse ühiselt läbi. Tema juures resident seletas, mida kõike on patsiendil uuritud, midagi tõsist pole leitud, aga patsient näib endiselt desorienteeritud. Ta lamas voodis ja vaatas tõesti täiesti segase pilguga palatisse sisenejaid. Osakonnajuhataja hakkas ajukahjustust kahtlustama, sest kolm päeva möödas ja ikka ei saa pead selgeks… Äkki keegi peksis teda?
Osakonnajuhataja kutsus kõik meedikud välja ja ukse taga hakkas väga emotsionaalne arutelu, et nii ikka ei saa, tuleb ka kallid aju-uuringud ära teha, ei saa ju patsienti siit niimoodi välja saata.
Visiit läks edasi järgmisesse palatisse, aga resident jäi veel korraks maha. Ta juhtus pealt nägema, kuidas seesama patsient tuli palatist välja, võttis telefoni ja helistas akna juures oma naisele. Ja ütles täiesti adekvaatses kõnes: „Nüüd on lõpp, ma jätan joomise maha. Ma näen hullemaid asju kui kuradid. Saad sa aru, ma nägin, et presidendiproua seisis valges kitlis minu voodi ees. See ei ole võimalik! Hullemaks enam minna ei saa!“
Residendil oli asi ühe hetkega selge.
(jätkub raamatus)
PUHASTUMISE HELGE AEG
Seda päris paastumist – pelgalt veest toitumist – proovisin esimest korda puhtalt professionaalsest huvist. Olin siis just arstiteaduskonda lõpetamas ning huvi Aasia, aga ka meie vanade traditsioonidega loodusravi vastu jätkuvalt suur. Nii otsustasingi enda peal ära proovida, kas nädalane vee peal olek ikka toob selle raamatutes lubatud värske keha ja vaimu. Laenasin isalt meresinise tranduleti nimega Žiguli 21011, pakkisin dressid, tennised ja saunalina kokku ning teekond tundmatusse – Võrumaa metsa paastuma – võis alata.
(jätkub raamatus)
ARMASTUSEPALL
Mäletan hästi seda aega, kui otsustasin hakata elus esimest korda päris üksinda elama. Mul oli tasuv ja põnev töö. Teadsin kindlalt, et ma ei taha maailmas mitte ühelegi muule ametikohale sel hetkel kandideerida, sest katsumusi jagus kuhjaga, meediamaailm mulle istus ja meeskond kuulus lausa unelmate valdkonda. Tunne, et sa oled oma elu peremees, sul on kõik, mida vajad, ja sa saad teha, mida tahad, on ju mistahes elu hetkel fantastiline. Kuid tasapisi sain aru, et mulle ei meeldi üksinda elada. Selle pärast, et siis pole õnne ja kindlustunnet kellegagi jagada. Ja mis kasu sellest kõigest siis on? Isegi süüa pole ühele inimesele huvitav teha. Lõpuks hakkas seegi segama, et mu unelmate korter ajalugu tulvil iidses hoones oli kogu aeg nii piinlikult korras! Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Tuli leida keegi, kes toad segamini ajab ja esikusse jäljed teeb. Kellele süüa teha ja kelle eest hoolitseda.
Ja ma võtsin koera. Sellise omasuguse, punase tukaga energilise ja sportliku iiri setteri.
Ja siis alles algas Elu.
(jätkub raamatus)
EESTI ON MEIE KODU
Eestisse naastes tabas mind justkui kultuurišokk. Meie avalikus meedias lokkav virisemine, sõimlemine ja halamine mõjus terava kõrvakiiluna, alatu ja ebaõiglasena. Mõtlesin Kambodža paadipoisile, kes lonkavas inglise keeles seletas, et ta pole kunagi ühelgi teisel maal käinud ja võib-olla ei saa ka, sest on nii vaene. Aga ta rõõmustas, et mõtles turistide jaoks välja oma teenuse – sõidutas nad aerupaadiga üle mere väiksele tühjale saarekesele, kattis seal liivaranda rätiku peale kohalikest andidest laua ja pärast viis turistid tagasi. Seda ei tulnud iga päev ette, aga nii palju siiski, et ta sai endale lubada väikse rolleri, millega õhtul teiste noortega randa promeneerima ja limonaadi jooma minna. „See on minu maa. Mu kodu,“ ütles ta meile lihtsad sõnad, kui videvikus paadi mandrile tagasi aerutas.
Just sellest suhtumisest on meil ehk vajaka. Et Eesti riik pole isetu sünnitis, keda tapva järjekindlusega kiruda, manada ja põhjata. See on meie maa.
(jätkub raamatus)
KEVAD
„No nii, lähme siis asja juurde,“ pani doktor mu jutule punkti. „Te olete ju ise meditsiini õppinud. Mis te minult tahate?“
Esmapilgul lausa hangusin selle küsimuse peale. Mis ta mõtleb, et mine ravi ennast ise või? Ent arst hakkas mu kimbatust hoomates naerma ja täpsustas: millesse te usute, tablettidesse või looduse väesse?
Ah soo, muidugi! Tablette ma ei taha!
„Tore, mina ka ei taha. Aga siis kulub tööd ja vaeva, usku ja kannatlikkust.“
Ja siit tuleb tema tollane nõu:
„Tehke omale kindel päevaplaan. Ärgake iga päev samal ajal, vara, kell 6–7. Pange kell 10–15 minutit varem helisema, et saaksite juba voodis tööga alustada. Hoidke silmad kinni ja palvetage. /…/"
(jätkub raamatus)
2015
Nüüd ma mõtlen, et oleksin võinud kohe õppima minna. Oleksin võinud teha minimaalselt seda, mida pidin ses rollis tegema, ja kasutama seda aega hoopis enda jaoks. Aga minu südametunnistus ei lubanud teha seda. Minule olid aated ja ideaalid tähtsamad. C’est la vie.
Aated tõid mind tänasesse, kus ma olen – puhtale lehele tagasi. Mu sõbradki ei usu, et mu sissetulek ongi null, et mul ei ole tööd, kodu, autot, mitte midagi… Pole isegi töötu abiraha õigust. Sotsiaalsed garantiid kehtivad riigipeale, aga tema lahutatud kaasa pea üheksa-aastane tegevus on võrdsustatud koduperenaise omaga. Järelikult ütleb riik, et ühiskondlike teemadega ja heategevusega tegelemine on tema silmis üks suur null. Olgu siis pealegi. Eks ma ise olen ju oma panuse andnud, et praegu seal olen, kus olen.
Ja kindlasti on kahe palja käega puhtalt lehelt alustamisel omad võlud. Küllap saan hakkama. Foorumites arutatakse, kas see on õiglane. Eks see olegi arutelu küsimus. Eks samme hakatakse siin riigis võib-olla siis astuma, kui sellisesse situatsiooni satub keegi, kes ei saa hakkama. Kui näiteks riigipea endine abikaasa lõpetab rentslis, eks see kõnele siis sama palju ka riigi kui tema enda võimekusest. Meil juba kord on nii, et mõtlema hakatakse post factum. Õnneks on mul tõesti head sõbrad, kellele vajaduse korral toetuda.
(jätkub raamatus)
See, keda ma armastasin, kasutas minu haavatavust kui võimalust, et mind halvendaks, karistaksin ja alandaksin. Ma sain tema emotsionaalseks orjaks. Ta kuritarvitas mind. Ma kõndisin ära. Minu arusaam maailmast, inimestest, armastusest on täiesti purustatud. Kuritarvitamine lõpetati, mis jäi minu südamesse välja. Mõistlikult teadsin, et ta on kuritarvitav. Emotsionaalselt ma armastasin teda ja mõtlesin, et suudan teda kinnitada. Ma mõtlen temale kogu aeg, aga ta ei räägi minuga. Ma olin nii koormav intensiivse hirmuga, et olen väärtusetu ja kunagi ei tunne ennast uuesti, sest mind, kellele ma armastasin, nagu mujal, ei olnud minu elu halvimal võimalikul ajahetkel, et ma ei usu,… Loe rohkem »
lugesin nats katkendit,jäi mulje,et tegemist ühe kibestunud naisega,kes on niiiii palju oma aega riigile pühendanud,igasugu vabatahtlku tööga tegelnud ja nüüd on ta jäänud paljaste kätega-ei maja,autot,ei midagi.Ei tea miks,aga kahjutunnet ei teki,pigem vastupidi…No kindlasti on meie riigis palju tähtsamaid probleeme kui see,et kas peaks tekitama arutelu prsesidendiproua hüvitiste ja selle üle,et mis talle peale lahutust kuuluks.No andke andeks……
keda huvitab ?
No on, keda vaadata!
..aga juba eile jalutas ta muulil, nii et pöörake pilgud FraMarele:)
Ei enamat kui jupike juudapoegade vaimselt vägistataud talutüdruku igapäevaelu appikarje kes on liiga hilja aru saanud meie riigi olemusest mille kohaselt ütleb riik, et ühiskondlike teemadega ja heategevusega tegelemine on tema silmis üks suur null. Täpselt nii on ka laste kasvatamise ja perekonna loomisega. Aga kõige hullem on see et see talutüdruk on eneselegi teadmata sellise riigi ehitamisele pidevalt kaasa aidanud. Huvitav mitme talutüdruku pea on läbi selliste ideaalide veel võlla silmusesse pistetud.