Brenda-Marietta Pukk: Ma oleksin valmis ajateenistust iga kell uuesti läbima

Brenda-Marietta Pukk. Foto: Kristjan Kosk

Abiturient Brenda-Marietta Pukk tundis ühel pimedal septembriõhtul, et just tema võiks olla neid väheseid naisi, kes alustavad koos noormeestega 2014. aasta suvel ajateenistust. Ta oli siis 18aastane, elas Ristil ja õppis Haapsalus Wiedemanni gümnaasiumis.

Kuidas tuleb noorele naisele pähe mõte, et võiks astuda kaitseväkke?

Neid noori naisi on tegelikult päris palju, kes pärast keskkooli lõpetamist mõlgutavad peas mõtet astuda ajateenistusse. Mina olin üks neist vähestest, kel õnnestus see unistus täita.

Nüüd tagantjärele mõeldes sain n-ö esimese pisiku päris noorelt. Nägin Haapsalu tänavail kõndimas blondide juustega, rohelises laigulises vormis naisterahvast. Sel hetkel ei teadvustanud ma endale midagi ajateenistusest ega selle läbimisega kaasnevaist katsumustest. Mõtlesin vaid, et väga uhke oleks kunagi sellesarnast riietust kanda.

Aastaid hiljem hakkasid tuttavad noormehed ajateenistuses käima. Seetõttu muutusid vestlused kaitseväeteemaliseks. Mida rohkem noormehed sealseist kogemustest pajatasid, seda enam pakkus mulle ajateenistus huvi. Lisatõuke kaitseväkke astumiseks andis ka aina suurenev sõjaoht.

Mida tuleb ajateenistusse pürgival naisel enne pataljoni väravast sisenemist teha?

See ei erine meeste omast kuigivõrd. Kui neile saadetakse teenistuskutse täiskasvanuks saades, siis naised peavad enne tegema avalduse. Avalduse saab vormistada internetis. Nii nagu meestel tuleb ka naistel käia arstlikus komisjonis, mida minul kahjuks esimesel korral läbida ei õnnestunud. Teiseks katseks olin kõik vajalikud paberid korda ajanud ja sain teada kuupäeva, millal algab mu ajateenistus.

Mida arvasid sinu vanemad ajateenistusse minekust?

Esialgu olid nad päris pahased ja proovisid mind pidevalt ümber veenda. Lõpuks, kui teenistusse asumise aeg kätte jõudis, muutus nende suhtumine toetavaks, kuid ilmselt lootsid nad sisimas, et jätan pooleli.

Kirjelda pataljoni saabumist ja esimest äratust.

Ainuüksi kohapeale jõudmine oli korralik seiklus. Tallinnas ootas meid buss, mis pidi viima mind ja veel umbes viitkümmend meest Tapa sõjaväelinnakusse. Juhtus aga nii, et bussijuht ei teadnud, kus Tapa linnak asub, ja eksis sootuks ära. Lõpuks jõudsime küll kohale, kuid olime planeeritust kõvasti hiljemaks jäänud.

Kohapeal rivistati meid üles ja tehti esmane kontroll. Veenduti, et kellelgi ei oleks kaasa võetud midagi keelatut (narkootikumid, alkohol). Hiljem kamandati meid klassiruumi, kus täitsime hulga pabereid. Õhtupoolikul anti meile osa varustust, selle hulgas kaua ihaldatud vormiriietus.

Hommikul oli äratus kell 6. Hüppasin voodist püsti ja hakkasin hullupööra rabelema. Mind painas hirm, et äkki jään hiljaks. Viie minutiga pidime spordikostüümis jõudma õue, kus ootas ees hommikujooks ja võimlemine.

Jooks tundus esialgu meeletult kiire, samuti polnud aimu, kui pikalt joosta tuleb. Õnneks pidasin vapralt lõpuni vastu.

Teenisid õhutõrjepataljonis. Kuidas sattusid just sinna?

Enne teenistusse asumist kirjutasin avalduse, et mind määrataks kas suurtükiväepataljoni või õhutõrjepataljoni koosseisu. Sisimas lootsin rohkem pääseda suurtükimeeskonda, sest mulle meeldivad relvad, eriti suured ja võimsad haubitsad. Sattusin siiski õhutõrjesse.

Väga huvitav on ka jalaväega seonduv, kuid kahjuks lõpetab enamik jalaväepataljonidesse määratud naisi ikkagi tagalas ja nad jäävad fun’ist ilma.

Mis oli kaitseväes su meelest kõige hirmsam?

Kõige hirmutavam oli ajateenistuse esimene etapp – sõduri baaskursus. Sel ajal ei olnud keegi veel n-ö süsteemis sees. Täpselt ei teadnud, mida tohib teha või mis tagajärg järgneb teole või tegematajätule. Esimestel päevadel ei julgenud ma ruloodki alla lasta, sest ma ei teadnud, kas võib seda teha.

Kas oli hetki, mil kahetsesid ajateenistusse tulekut?

Esimest korda tundsin seda sõduri baaskursuse lõpus, kui olin toakaaslastega tülli pööranud. See periood oli üldse väga närviline, tüli nendega oli viimane piisk karikasse. Hiljem suutsime ära leppida. Ei kujuta ettegi, mis moodi oleksin teenistust jätkanud, kui konflikt poleks lahenenud.

Teine hetk oli talvel, kui rebestasin sõrmeluude vahelisi sidemeid. Teadsin, et pean edaspidi väljaõppest osa võtma kipsis käega, mis pole sugugi lihtne. See oli väga frustreeriv. Nüüd, mil teenistus on lõppenud, mõistan, et need olukorrad olid ajendatud vaid hetke emotsioonist. Võin kinnitada, et oleksin valmis ajateenistust iga kell uuesti läbima.

Kuidas elasid üle ajateenistuse kõige rängema osa – pikad rännakud?

Kõige paremini on meeles sõduri baaskursuse lõpurännak. Enne rännakut pabistasin palju, sest ees ootas umbes 55 kilomeetri pikkune täisvarustuses jalgsirännak. Täisvarustus tähendab mitmekümnekilogrammist seljakotti, rakmeid, killuvesti ja teenistusrelva koos paukpadrunitega. Ainuüksi seljakotti on ühel naisterahval raske kanda, muust varustusest rääkimata.

Kuna mehed pidasid mind eeldatavalt kõige nõrgemaks rändajaks, seati liikumiskiirus minu võimete järgi. Üllataval kombel osutus tempo ajapikku hoopis mõnele noormehele liiga kiireks. Lõpuks olin mina see, kes ootas noori mehi järele ja utsitas neid edasi liikuma.

Kuidas sind ajateenistus muutis?

Sain füüsiliselt tugevamaks, julgemaks ja enesekindlamaks. Varem pelgasin minna abi küsima, nüüd julgen seda paluda igaühelt ilma igasuguse valehäbita.

Kas näed oma tulevikku seotuna sõjanduse või hoopis mõne muu valdkonnaga?

Olin pikalt kahevahel, kas alustada õpinguid Tallinna tervishoiu kõrgkoolis õenduserialal või asuda tegevteenistusse Scoutspataljoni. Aastane teenistuskogemus Scoutspataljonis annaks võimaluse kandideerida Võru lahingukooli. Praegu olen otsustanud jätkata õpinguid Tallinnas. Tegevteenistus ja lahingukool peab mind veel mõned aastad ootama.

Milline on sinu sõnum noormeestele, kes püüavad ajateenistusest kõrvale hiilida?

Ärge tehke seda! Aasta kaitseväes ei ole nii hirmus, kui esialgu tundub.

Kindlasti peaks iga noormees enne tegema kodutööd ja uurima, mida Eesti kaitseväel pakkuda on. Kui mees ikka teab, et autoroolis või sidepuldis on tema kasutegur suurem kui mööda metsa ringi joostes, ei tasuks peljata avalduste kirjutamist, pääsemaks endale sobilikumasse väeossa.

Kas Eestis tuleks kehtestada kohustuslik ajateenistus naistele?

Kindlasti mitte. Naiste asemel tuleks sõjanduses investeerida ikkagi meestesse. Väga palju noormehi tunnistatakse arstlikus komsjonis teenistuskõlbmatuks. Kuna tänapäevane kaitsestrateegia ei koosne pelgalt relvaga metsas ringi müttamisest, oleks kindlasti võimalik ka neile rakendus leida.