Selle aasta juulis täitus lõpuks üks pikalt ette valmistatud üritus: meie perekond võttis uue koera, borderkolli kutsika Milo, kes on iseloomult marakratt number üks. Borderkolli on inglise karjakoer. Kuigi ta liigitub maailma intelligentsemate ja õpihimulisemate koerte hulka, on ta ka probleemsete koerte hulgas esirindel. Öelge veel, et mõistus tuleb ainult kasuks. Borderid on aretatud töötama. Kui inimene neile seda tööd liiga vähe pakub, otsivad koerad endale ise tööd juurde. Hakkavad kärbseid mööda seina karjatama, lapsi ühes toa nurgas pingsalt kinni hoidma (vajadusel nende kandu või kannikaid näpistades, sest lammastega ju ometi tehtakse nii) või palli päev otsa hullu pilguga taga ajama. Järsku leiate, et üks inimene ei tohi enam maja uksest siseneda või teine ei tohi enam väljuda. Kõik see on ainult põhjusel, et valisite valet tõugu koera või magasite maha õige hetke tema mõistuse kasulikus suunas rakendamiseks.
Kõigest hoolimata tõime Milo oma peresse ja nimelt Tšehhist. Kuna paljudesse Euroopa riikidesse on selle aasta 1. jaanuarist keelatud siseneda nooremate kui neljakuiste koertega, olin sunnitud seikluse läbi tegema lennukiga. Mõningail tingimustel võivad koerad ka lennuki kabiinis reisida, kui nad on kergemad kui 8 kilo ja mahuvad kindlate mõõtudega kotti. Borderkolli on ka täiskasvanust peast vaid põlvekõrgune loom. Nii olin ma üdini veendunud, et kaheksanädalasel pätakal pole kassipuuri mahtumisega mitte mingeid probleeme. Puuri, õigemini koti hankisime Prahas esimeselt ettejuhtuvalt nurgapealselt tränimüüjalt paari kopika eest. Lukk purunes juba esimesel kasutusel ja kui kutsikas lõpuks kotis oli, rebenes küljest ka sang. Kotti mahtus kutsikas täpselt ots otsaga, ruumi polnud ei keeramiseks ega lõõtsutamiseks. Kuidagi jäime ellu ning reisi lõpuks suskasime pissist üleujutatud ja täis oksendatud koti Tallinna lennujaama esimesse ettejuhtuvasse prügikasti.
Nagu ma juba ette arvasin, osutus „lapse” kasvatus kõike muud kui lihtsaks. Kõige armsam on ta ikka siis, kui ta magab. Seda rõõmu aga päevas paraku väga pikalt ei anta. Kuigi õhtuti jääb kutsikas ilusti omas pesas magama, ärkan sageli hommikuti selle peale, et mingi karvane asi on mulle pähe elama asunud. Või et keegi närib varbast. Või üritab keelt kõrva ajada. Päeva jooksul on Milo pidevalt tulvil energiat. Parimad mänguasjad on need, mis palju lärmi teevad. Populaarseks on meil osutunud pappkastid, mida saab tundide viisi töödelda väikesteks „teatripiletiteks”, või krõbinatega täidetud ja lömmi vajutatud plastpudelid. Pättuste tegemist reedab ta aga enamasti kiledate rõõmuhaugatustega. Nii tuvastasime viimati kliiniku puhketoas klähviva kutsika, kes oli hakanud hunnikusse laotud kassiliivakotte ribadeks tõmbama ja sealt tulevat puru suurte rõõmukilgete saatel üle terve toa laiali laotas. Kuidas ometi saab nii suurt rõõmu nii väikesele kutsikale pahaks panna? Loodusteadlane on ta muide kah, ja suur lillearmastaja. Eelmisel nädalal pidin hämmastusega tõdema, et kuhugi on kadunud kõik roosipungad. Tühjendatud maasikapeenrast rääkimata. Kui keegi siis taas külla tuleb ja koera ees põlvili langedes teatab, et Milo on maailma kõige nunnum, tekib tahes-tahtmata kerge kiusatus ta esimesele ettesattujale koju kaasa pakkida.
Suurt rõõmu tunnen ma Milost muidugi kõigest hoolimata. Ka vana krants on teda nüüd karja liikmeks tunnistanud ning võtab kui paratamatust, et tema turjakasuka küljes vähemalt pool päeva teravad kutsikahambad ripuvad. See-eest ei pea ta enam kaelarihma kandma, sest seda pidi oli kutsikal liiga kerge endast juba väiksemaks jäänud vana koera järele lohistada. Kutsikas ise näeb vaheldumisi välja nagu kits ja siis jälle nagu taks, olenevalt sellest, kas parasjagu kasvavad jalad või kere. Puberteet on ikka üks ütlemata tasakaalutu värk. Esimesed tööotsad on meil juba läbitud. Nimelt tarisime Milo juba kümnenädalaselt laiu peale kaasa, et teha tutvust lammastega. Terve päeva jooksis ta seal vanemate töökoertega võidu ning üritas kord neid jäljendada ja kord neile tee peale ette jääda. Kui ma olin ta siis trampivate lammaste seast välja päästnud ja aiast väljapoole paigaldanud, tuvastasin ta juba järgmisel hetkel suurte koerte saatel avamere poole ujumas. Hakkamist täis käitumine päädis lambakasvatajate heakskiidu ja minule vägisi pealetükkivate õudusjudinatega. Eks siis paista, kes siin keda kasvatama hakkab. Esialgu on ta ju ikka „nii nunnu”.