Anvar Samost. Foto: Arhiiv
Laev nimega Eesti saabus kodusadamasse sooja suve nautima, kuid meeskonnal tuli pettuda ning uus aastapikkune sõit ei oota.
Külmavõitu ja vihmane suvi on andnud ainest hulgale naljadele nii meil kui saatusekaaslastest naabrite juures. Teate küll:
– tänavu oli väga ilus suvi. Õnneks langes see nädalavahetusele;
– olin kahjuks kogu päeva tööl. Nii tänavune suvi minust mööda läkski;
– kiri hauakivil: „Soome suvi 05.07.2015-08.07.2015”;
– pluss 14. Toa ja õue jaoks vähe, külmkapi jaoks palju;
– kolm kuud kehva suusailma.
Eks need ole enamuses habemega naljad, sest päikesevaest ja jahedat suve on ka varem Eestis ette tulnud. Aga reeglina on kolme suvekuu sees ikka leidunud mitmed järjestikused nädalad, kus päev päeva järel on palav, linnas sulab asfalt, õhk väreleb põllu kohal, õhtud on soojad ja seetõttu pikad, tervishoiutöötajad jagavad nõu kuumalainega toimetulekuks ning konditsioneeride müük teeb väikese hüppe.
Tänavu on terve august veel ees, kuid kogemus näitab, et see kuu on harva väga soe ja kuiv, pigem vastupidi. Karta võib seega 1998. ja 2009. aasta suvede kordumist. Need on meelde jäänud just sellise viletsa suusailmana. (Kui nüüd mõni ilmastatistik tõestab ära, et ma eksin, siis palun vabandust, aga siin pole eesmärgiks teha statistikat, vaid kirjeldada mälupilti.)
Juba mitmel sügisel olen mõelnud, et Eesti on nagu laev, mis teeb aasta jooksul ühe pika-pika reisi kaugetele meredele. Augustis hakkab märku andma reisiärevus. Laev tuleb üle vaadata, ette valmistada, varuda moona ja kaardistada teekond. Seada eesmärgid, millisel kuupäeval kuhu jõutakse. Vastutajad on kas juba teada või tuleb nad valida või määrata. Meeskond hakkab vaikselt kogunema, osa tegutseb juba üsna usinalt, kuigi laev seisab alles kai ääres.
Septembri esimesel päeval annab meie laev otsad. Päriselus lähevad sel päeval lapsed kooli ning ka viimased puhkusel viibinud on tööl tagasi. Koostatakse eelarveid. Linnasüdames taastuvad ummikud, muutuvad telekavad, väheneb kordussaadete arv ja uudistesaadete algus nihkub varasemaks. Mõnel ilusa ilmaga nädalavahetusel taastub inimestes korraks suvine tegutsemiskihk, aga esmaspäeva hommik toob tagasi reaalsuse. Laev nimega Eesti liigub esialgu ranniku ääres, laine on madal, silmapiir kodune, hommikud valged ja loojangud hilised.
Aga juba oktoobris muutub laine kõrgus ja maismaa on silmist kadunud. Valge aeg lüheneb kiiresti. Töö laeval käib täie hooga. Töö, töö, töö, lühikesed puhkepausid. Mõni käib teele jäävates sadamates maal, mõni ootab pikemat puhkepausi jõulude ajal. Aga selleks, et õigeks ajaks jõulusadamasse jõuda, tuleb pingutada ja tähtaegadest kinni pidada, kõik plaanitu teoks teha. Ilm on kole, päikest pole, vihma sajab, laine peksab. Paksemad riided selga ja samm kiiremaks. Õhtul kiirelt kange naps.
Pärast aastavahetust on kindel, et laev on tagasiteel. Olud on töised, paljud sihid nõuavad veel palju ponnistamist, aga tuju on selgelt paranenud. Kõik, mis on viltu läinud, on läinud, saadud kaotused sisse võetud. Aprillis hakkab rand paistma. Õhtud ja hommikud on järjest valgemad. Veel poolteist kuud sõidab laev taas piki tuttavat ja järjest enam päikeselist rannikut.
Mais ootus maalesaamise osas kasvab. Nüüd on vaja viimased lahtised otsad kokku tõmmata ja saab töö asemel keskenduda esialgu väga pikana tunduvale puhkusele päikeselises kodusadamas. Ja siis see päev tuleb. See on aasta parim päev, isegi kui sajab vihma.
Aga kui vihm ei lõpe ja ei lõpe, siis tuleb pettumus ja vägisi liigub mõte sügisele, kus – teadagi – kõik hakkab otsast peale.
Kui nüüd vaatame 1998. ja 2009. aasta sügist ja talve, siis näeme, et vilets suvi ei too muud kui tüli inimeste vahel ning väikesed raskused, mis muidu oleks rõõmsas üksmeeles ületatud, kasvavad mäekõrgusteks.
Et mitte langeda mälu võimalike kõveruste lõksu, siis uurisin veel paari tol ajal ajakirjanikutööd teinud tuttava käest, kas ka neile on need kaks sügist ühiskonnas valitsenud frustratsiooni ja tigeduse poolest meelde jäänud ja nad kinnitasid minu hinnangut. Tõsi, lisaks viletsale ilmale valitsesid mõlemal aastal ka majanduses halvad olud. Aga üldmulje on sama: vihmane suvi – kiuslik talv.
Esmaspäeval hakkame laevale kogunema.
See on nüüd isegi Samosti tekstikestest kindlasti viimaste aastate viletsaim. Vägisi ei tasu ikka punnitada ja väheke enesekriitilist meelt võiks siiski olla.