Aidi Vallik: Olupoliitiliste meetmetega katku vastu

Uudised sigade katku kohta ei pane meid enam kulmugi kergitama. Oleme nende teadetega juba üsna harjunud 2006. aastast, mil see Euroopas tasapisi meie poole liikuma hakkas. Võib öelda, et me ei tundnud ennast eriti ohustatuna, veel vähem kuidagi puudutatuna – kui räägime tavalistest inimestest, mitte seakasvatajatest või jahimeestest.

Me ei tundnud end eriti puudutatuna ka aastal 2009, kui seakatk jõudis Leedu metsadesse. Või aastal 2011, kui seal nakatus esimene seafarm. Või isegi aastal 2012, kui nakatusid juba Läti farmid. Hiljemalt siis pidi olema selge, et ei jää sellest ilma meiegi, ning tõesti – 2014. aastast saadik on katk kohal.

Nüüdne juulikuu näitas kätte kriisi sügavuse. Juulis avastatud haiguspuhangud mitmes Valga- ja Viljandimaa farmis, samuti Järva- ja Tartumaa lautades, ei lase enam olukorrale läbi sõrmede vaadata.

Need ei ole kõigest 500 mõttetut, võõrale põllumajandusettevõtjale kuulunud looma, kes nakkuse leviku tõkestamiseks „utiliseeriti“. See on põnts põllumajandusele sõna kõige otsesemas mõttes, sest nende katkukorjuste tähendus Brüsseli keeles on epideemiatsoonid, väljaveo- ja  turupiirangud ning -keelud. Taoliste juhtumite sagenedes tähendab see paljudele meie seafarmeritele ettevõtluse lõppu, pankrotti ja vaesumist. Kui inimeste elukorraldus ja elujärg saab maani maha lammutatud, kaasnevad sellega alati perekondlikud ning isiklikud tragöödiad. Kui me ei suuda pidurdada seakatku levikut Eestis teistessegi farmidesse, siis võib see kõik lõppeda totaalse sealihaekspordi- ja turustuskeeluga, mis tsooniomaselt laieneb ka tegelikult (veel) nakatumata farmidele.

See oleks asi, mis lõhuks meie niigi tasapisi ja vaevaliselt kosuvat maaettevõtlust. Sellest tragöödiast välja tulemine võtaks taas aastakümneid. Seega peaks tegema kõik, lihtsalt absoluutselt kõik, et asi selleni ei läheks, et nakatumised piirduksid võimalikult väheste farmidega, et katk ei liiguks ka metsades edasi seni veel puutumata maakondadesse.

Praeguses olukorras ei rahulda enam olupoliitilised otsused ja meetmed, millega põllumajandusministeerium on seni opereerinud. Huvitav fakt on, et juba 2012.  aastal, kui oli ilmselge, et seakatk Läti piiri taha pidama ei jää, tegid eksperdid valitsusele rea ettepanekuid, millest osa kõlasid üsna radikaalselt, aga nende õigel ajal rakendamine oleks siiski teinud võimaliku kahjuga võrreldes palju kordi väiksemat kahju. Iseasi jah, et ettepanekute radikaalseima osa rakendamine oleks nõudnud munadega mehi, nagu rahvasuu räägib, ja võib-olla ka pikemat seletamist Brüsselimaal.

Nimelt sisaldus selles paketis ettepanek piirata metssigade arvukus Lõuna-Eestis minimaalse peale. Euroopa Liit on nagunii juhtinud tähelepanu sellele, et metssigade asurkond meie metsades on 2–2,5 korda suurem normaalseks peetavast. Pealegi on metssiga meil nagunii võõrliik. Saja aasta eest imestati metsas tundmatuid sõrajälgi nähes täpselt nii, nagu meie siin viimasel paaril aastal ei tea kust ilmunud šaakali üle. Metssigade puhul on aga tegemist äärmiselt taastumisvõimelise liigiga, nagu tõestasid paar väga külmade talvede tsüklit eelmise sajandi keskpaigas ja viimase kolmandiku alguses, mis siinse metsseaasurkonna pea täiesti hävitas. Nad tõusid taas ja neid on rohkem kui kunagi varem, just kui oleks issand jumal selle eluka oma vihas loonud kõigi kartulikasvatajate karistuseks nende pattude eest.

2012. aastal tehtud ettepaneku järgi oleks metssigade eksekutsioon piirdunud vaid paari lõunapiiri äärse maakonnaga. Nüüd on asi aga karmim. Nüüd hõlmaks selle meetme rakendamine vist juba veidi rohkem kui poolt Eesti territooriumist. Ma kujutan juba ette endast välja viidud ja üle maailma Eestisse kokku sõitvaid Greenpeace’i aktiviste, kes tormavad väikeste triibuliste notsude päästmise nimel tulejoonele.

Mulle ka loomad tegelikult meeldivad. Kuid kui need loomad levitavad  hordidena meie põllumajandusele saatuslikuks saada võivat epideemiat, siis ma  võin ümber mõelda. Aga midagi nii radikaalset meie riigis ette ei võeta. Pigem laiutatakse ühel hetkel käsi ja kinnitatakse, et selletagi tehti kõik, mis võimalik. Sest ausalt öeldes, on ju meie põllumajandusministeerium seakatku tõkestamise suunal tegutsenud küll! Näiteks osteti Eestisse mobiilne korjuste töötlemise auto. Krematoorium ratastel. On eraldatud raha ja tekitatud eelarveridu, et tagada veterinaarvalve ja -nõustamine farmides katku asjus. Tagatakse katkupuhangu ohvriks langenud laudas haigete sigade tasuta „menetlemine“ ja lauda ning inventari utiliseerimine, desinfitseerimine jne. On moodustatud komisjone ja kutsutud kokku nõupidamisi, viimane neist toimus alles eile. Ja päris tore on, et põllumajandusminister Kruuse kaalub võimalust katkupiirkondade farmidele toetusi hakata maksma.

Kuid see kõik on juba ette tegelemine tagajärgedega. Selle asemel et otsustada ära, mida teha, et see katk seisma panna või levikut konkreetselt piirata, mõeldakse praegu välja, kuidas epideemia farmidesse levimise tagajärgedega talitada. Nüüdseks on elu näidanud, et katku leviku tõkestamiseks desomattidest ei piisa. Viirused on tunduvalt leidlikumad, ja pääsevad lauta ka muid kanaleid pidi kui äsja metsast tulnud inimese kummikutaldadel.

Jah, mina küll pelgan. Pelgan mitte ainult iseenda pärast, kuigi juba mitu aastat ostan ma täiesti põhimõtteliselt Eesti oma sealiha ja mingil juhul ei tahaks seda välja vahetada mitu päeva mööda maanteid loksutatud, vaakumpakendatud ja pannil vett välja ajava Poola sealiha vastu. Rohkem pelgan ma ikkagi sellepärast, et ma tean: see, mis toimub riigi ühes majandusharus, mõjutab paratamatult ka meie teisi majandusharusid. Mõjutab inimesi ja peresid, ettevõtlust, maapiirkondade elukorraldust, nii paljusid asju. Ning selle kõige pärast ei piisagi enam olupoliitilistest meetmetest, mille seljas ratsutades praegu loodetakse sellest katkukriisist pääseda. Aga lootus on… teate küll, misasi.