Telekanal palus mul kirjutada süžee simulatsiooniülesande tarvis, kus otsustajatel palutakse tegelda usutava Ida ja Lääne vahelise julgeolekukriisiga.
Hulk stsenaariume hõlmas tuttavaid Balti painajaid. Kõik lood algavad koduste poliitiliste murrangutega (kahtluseta väljastpoolt õhutatud), mis viivad nõrga, ebapädeva ja ebaatraktiivse valitsuseni, kuhu kuulub korrumpeerunud, populistlik või venemeelne erakond.
Lääne toetuse murenemise järel on järgmine faas miski, mis annab Venemaale võimaluse kurta ja võib-olla sekkuda. Ühe stsenaariumi kohaselt hakkavad natsionalistlikud skinheadid pealtnäha karistamatult ründama kohalikke venekeelseid elanikke.
Teise kohaselt õhivad noodsamad (loomulikult varjatult Kremli toetust omavad) ekstremistid gaasi-, elektri- ja raudteeühendusi Leedus, isoleerides Venemaa Kaliningradi eksklaavi.
Seejärel nõuab Kreml vaatlejaid või rahuvalvajaid, kävitab propagandatormi ning lõpuks ilmuvad välja juba Krimmist tuttavad kurikuulsad "rohelised mehikesed" ja NATO heidutamiseks lastakse käiku tuumaähvardus.
Ma olen varem sarnaste stsenaariumidega töötanud teiste projektide jaoks ning seda määrani, et võin neid peaaegu unes kirjutada. Ent ma ei pea neid enam väga realistlikuks.
Suur küsimus nende kõigi puhul on, kui kiiresti Lääs tajub, et tegemist ei ole üksnes sisepoliitilise teema, vaid Vene provokatsioonidega. Vastus pea kõigi juhtumite korral on, et NATO (ja Euroopa Liit) on toimuvast teadlikud ning astuvad viivitamatult samme Kremli ennetamiseks nii kohaliku sekkumise kui ka Moskvale surve avaldamise kaudu.
Lühidalt, võltsskandaalid, teeseldud raev ja kiired oportunistlikud käigud võisid töötada 10 või 15 aastat tagasi, kuid mitte praegu. Venemaa agressiivne poliitika Baltimaade suhtes on teinud kõrvalseisjad ohust palju teadlikumaks. Me peame olema valvsad, kuid ärgem laskem hirmul oma närvikava hävitada.
Ülejäänud kaks stsenaariumi paelusid mu tähelepanu siiski rohkem. Üks oli Valgevene. Mida Lääs teeks, kui Minskis algaks ülestõus, näiliselt (ja võib-olla ka päriselt) samal viisil nagu Maidani protest Kiievis?
Muretsejad väidaksid, et igasugust toetust sellele võiks käsitleda Ukrainas tehtud vigade kordamisena. See toidaks Kremli paranoiat ja annaks ettekäände kättemaksuks Balti riikides keele, kodakondsuse ja transiidi teemal.
Kuid kas me tõesti vaataksime kõrvalt ja laseksime euroopameelseid protestijaid maha tappa. Ja kui palju me peaksime toetama autokraatlikku, kvaasisõltumatut Lukašenko režiimi, kui see viiks vastasseisuni Moskvaga?
Veel keerulisem on välja mõelda, kuidas Lääs peaks vastama poliitilisele kriisile Moskvas, mis võiks viia kokkupõrgeteni Kaliningradis näiteks kohalike reformistide ja karmi käe pooldajate vahel. Ehk laiemalt, mida me ette võtame, et Venemaa kodusõja korral tagada tuumalõhkepeade turvalisus?
Ma ei ole vastustes kindel. Kuid ma näen, et Lääs on nihkumas Venemaa oletatava tõusu põhjustatud probleemidelt selle allakäigust tulenevatele muredele. Venemaa tahab endiselt tähelepanu, kuid pigem on see tüütu kui ohtlik.
Nagu selgitab tähtis uus raamat "Russia and the new world disorder" ("Venemaa ja maailma uus korratus"), mille autoriks on Chathan House'i teadlane Bobo Lo, kujutavad Putini Venemaa välispoliitilised võidud endast peamiselt läbikukkumisi.
Ta on muutnud Ukraina vaenlaseks, ajanud ärevusse teised postsovetliku ruumi riigid, äratanud NATO ja sundinud Euroopa Liitu võtma energiajulgeolekut tõsiselt. Paljuräägitud liit Hiinaga on ühepoolne: Pekingi prioriteet on moderniseerumine, mitte Läänega vastandumine. Venemaa vastupidi üritab hajutada tähelepanu oma ebaõnnestumistelt kaasajastuda.
See ei peaks hajutama meie tähelepanu.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute "Uus külm sõda" ja "Pettus" autor. Ta on ajakirjanik ning Washingtonis ja Varssavis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresident.
Lucase kolumn ilmub BNS-is igal nädalal.
Hr.Lucas võiks kirjutada parem USA edusammudest Araabia maailmas,kui siinses ajakirjanduses küllaltki palju lahatud nn.tõde kogu aeg serveerida uuendatud kastmes.