Rakvere teatri ees püüab aastaid pilku skulptuuripaar, mis on minekul eiteakuhu. Tinglikult võib neid pidada Igavikuks ja Kaduvikuks oma lõputul teel. Kujude juurest ümber nurga on rahvaaed. Pargi roheluses on oma koha leidnud vabaõhulava koos vaatajatribüüniga. Vasakule jäävad korras tenniseväljakud, lavast tahapoole teerajad ja laste mänguväljak. Taamal laiuvad tiigid, kus arvukalt sulelisi. Osa parte suudab seal isegi talve üle elada.
Pargi idüllilises rahus on teater aastaid suvelavastusi mänginud. Tänavu saab publik osa kusagil Soome kõnnumaal elavast-tegutsevast kogukonnast, kus suudetakse üle elada isegi ilmasõda ja suur lõpp.
Maailm on rahutu ja ilmselt on ta seda olnud aegade algusest peale. Ometi tunneme just praegu, ja mida päev edasi, seda teravamalt, aina kasvavat pinget. Keset argiaskeldusi me sellele ei mõtle, kuid hetketi lööb hingerahust läbi valus torge, et mis edasi saab? Kuhu me liigume?
Inimkond ja iga inimene eraldi on alati püüdnud õnne poole. Teekond selleni on aga vaevarikak. Inimene ei oska õnne ära tunda. Ikka jääb väheks ja pingutame edasi, lõhkudes aina rohkem looduse tasakaalu. Märgid näitavad, et nii liigumegi kõik koos hukatuse poole.
Arto Paasilinna 1992. aastal (e. K 2003) kirjutatud „Maailma parim küla” puudutab igavikulist ja kaduvat, tehes seda aga mitte raskemeelselt, vaid humoorikalt ja lennuka fantaasiaga. Teema julge ja vaba käsitlus jõuab muheda ja teravmeelse stiili kaudu lõpuks tõeni, kuidas isegi pärast maailma lõppu ellu jääda. Paljud lugejad ja kirjandusinimesed on teost hinnanud parimaks raamatuks üldse.
Lustile lisaks ka mõtteainet
Rakvere teatri tänavune suvelavastus on sündinud nimetatud teose põhjal. Eelkõige väärib trupp eesotsas külalislavastaja Jaanus Rohumaaga kiitust teemavaliku ja selle sobivusega praeguses ajahetkes. Selliseid lavastusi ei saa teha hulgi, siis pöörab publik selja, sest liiga tõsist juttu ei kannata keegi pikalt välja. Kuigi praegune lavastus ei ole esmapilgul üldse raskemeelne, pigem vastupidi, siis etenduse järelmõju võib vaataja üsna mõtlikuks muuta. Arvukate üle-eestiliste suvelavastuste reas on ju enamasti puhtalt meelelahutuslikud lood ja kui nende vahele mahub mõni tõsisem tera, siis mõjub see igati hingekosutavalt.
Lühidalt sisust, mis hõlmab aastaid 1991–2023 (teater on alguse viinud aastasse 1989). Peategelane Eemeli Toropainen elab korraga üle kaks pauku, tegevjuhina firma pankroti ja abielumehena naisest lahkumineku.
Autor Paasilinna muigab, et topeltpauguga õnnestus Eemelil leina kokku hoida. Samal ajal lahkub siit ilmast Eemeli vanaisa Asser, paadunud kommunist, kes on mitmest sõjast osa võtnud ja palju kirikuid maha põletanud. Pojapojale pärandab ta kaks miljonit Soome marka ja sadu hektareid maad kuskil kõnnumaal. Sureva kommunisti viimane soov on aga, et Eemeli ehitaks sinna kiriku ja mataks tema kirikuaeda.
Eemeli hakkabki vanaisa testamenti täitma, ise täpselt mõistmata, miks ta seda teeb. Tants bürokraatiaga algab juba ehitusloa saamisel. Kirik ometi kerkib ja koos ehitusmeistritega ilmuvad ka esimesed abilised, igasugu roheliste õiguste eest võitlejad ja muu rahvas. Kokana ilmub kohale Taina, kes pakub Ukonjärvele tekkiva küla eestvedajale Eemelile naiselikku hoolitsust keset karmi loodust.
Omaette hoides muutub küla tervemaks
Kogukond kasvab ja elab muust maailmast omaette. Bürokraadid ja maksuamet püüavad küll kõike maksustada, kuid Eemeli talupojatarkus suudab sellest üle olla. Tekib terve mõistuse kogukond, mis lähtub naturaalmajanduse põhimõttest. Ellujäämiseks vajalikud põlised oskused ei lase lõppeda toidul. Maailm ümberringi läheb hukka, kuid Eemeli küla hoiavad püsti head mõtted. Inimesi voorib sinna nagu Noa laeva. Kogukonnal on oma pastor ja piirivalvesalk, sest aina rohkem inimesi tungib külla elama. Põgenikevoorid otsivad pääsu hukkuvast maailmast ja võivad terve mõistuse kogukonnale hädaohtlikuks muutuda.
Polaarjoone lähedusse asuvale Ukonjärvele siiski hulgi kaupa ei jõuta, sest muu maailm on energiavarud hävitanud ja muutnud inimesed paikseks. Suurlinnad lämbuvad oma jäätmetes ja saastas. Puhkenud Kolmas maailmasõda tõukab inimkonna lõplikult kuristikku.
Ukonjärvele satub igasugu sõjapõgenikke, näiteks mustanahaline sepp Somaaliast ja eksikombel sinna maandunud araablastest lendurid vesinikupommiga, mis hiljem kaugel Põhjameres kahjutuks tehakse. Venemaalt tulevad eruohvitserid. Nad on kuulnud, et kalmistule on surnuid vaja, sest seal kerkib ainult vana kommu Asseri hauaküngas, ja hakkavad kohe laibakaubandusega pihta, tuues „kaupa” sõjast laastatud ja nälgivalt kodumaalt.
Kogukonna ümber hiilivad ameerika elundiäritsejad, kes aga pika puuga minema pekstakse. Süüa ja ulualust nuruvad endised bürokraadid, kes tänu Eemeli vastutulelikkusele seda ka saavad. Üks tegelane on ringi luusiv emakaru. Kohtumine Eemeliga lõpeb karule saatuslikult. Ent ka Eemeli süda ei pea vastu ja talle siirdatakse karu süda. Eemelit kehastab Üllar Saaremäe. Teeb seda mõnusalt, siiralt ja jõuliselt.
Saaremäe hoiab ohje tugevalt peos
Saaremäe on kunstilise juhina ligi 20 aastat Virumaa teatri eesotsas olnud ja seda vankrit edukalt vedanud. Kui ta nüüd laval pärast südameoperatsiooni ennast sirutab ja jalaga tugevasti vastu maad prõmmib, siis õhkub sellest ka tema kui teatrijuhi jõud. Lavastuses lööbki kaasa peaaegu kogu trupp, lisaks veel Viljandi kultuuriakadeemia tudengid.
Saaremäe peab Paasilinna romaani üksjagu müstiliseks. „Üle kahekümne aasta tagasi kirjutatud, aga pagulaste ja sõjapõgenike poolest lausa prohvetlik. Nüüd olemegi sellega silmitsi nagu Ukonjärve rahvas,” arutles peaosatäitja pärast etendust. „Samas ma ei usu, et me suudame tagasi pöörduda naturaalmajandusliku kogukonna juurde.”
Lavastaja Jaanus Rohumaa toonitas kirjaniku mõtet, et kas inimkond suudab oma vigadest õppida. „Planeet Maa on piiratud võimalustega, see pole ju saladus,” kordas lavastaja mõtlikult ja lisas, et „õnneks pole Paasilinna moralist, vaid esitab oma lugu muhedalt. Ta ei ole kohtumõistja.”
Etenduse lustlikku tempot hoiab LED-ekraan mänguplatsi kõrval. Sealt näeb varem üles võetud videoid, aga ka otselülitusi: teleuudised, Ukonjärve küla ja kiriku kerkimine. Ega päris karu saa ju ka rahvaaeda lahti lasta, ikka peab mingi nukufilmi tegema – nagu omal ajal Pars või Školnikov. Seda vaadates tekib paratamatult naerukurrune meeleolu.
Lavastuses elab Ukonjärve rahvas ka maailma lõpu üle, kuigi pärast seda kliima soojeneb ja jõulude asemel tuleb jaanipäeva pidada. Kas aga selline muust maailmast eraldi kogukonna teke on üldse võimalik?
Jaan Tooming kirjutab 18. juuni Maalehe lisas TeRa haredi juutidest, kes on kangekaelselt säilitanud juudi usu ja eraldunud moodsast maailmast. „Lapsi on neil palju. Kuna haredi juudid ei võta omaks kaasaegse maailma melu, siis paljud kritiseerivad neid. Aga et nad paljunevad jõudsalt, siis sajandi keskpaigaks on neid juba Iisraelis väga suur protsent.”
