Foto: Arvo Tarmula
Lasteraamatukogu kahe korruse näitusepindadel valitseb keskaeg. Värvikirkad, detailirikkad ja peene joonega teostatud illustratsioonid pajatavad kuningas Arthuri ja ümarlauarüütlite kangelaslugusid. Näeb võlur Merlinit salaplaane haudumas, noort Arthurit kivi seest mõõka tõmbamas, salapärast Musta Rüütlit ja Rohelist Rüütlit, kes oma pead kaenla all kannab. Rohkesti koletisi, lohesid, hädasolevaid neidiseid, relvis sõjamehi – kõik nad toimetavad oma üllaid või mitte nii väga üllaid tegemisi võrratu looduse ja imeliste losside taustal.
Piltide autor Pavel Tatarnikau (1971) on nimekas Valgevene illustraator. Ka tema vanemad olid kunstnikud. Aastal 1989 lõpetas Tatarnikau vabariikliku kunstikolledži Minskis. Järgnesid õpingud Valgevene riiklikus kunstiakadeemias, mille ta lõpetas 1995 graafika erialal. Ta on Valgevene kunstnike liidu liige ja Valgevene kujutava kunsti akadeemia graafikakateedri dotsent.
Kunstnikku paeluvad klassikalised muinasjutud ja suured lood. Nii on ta illustreerinud H. C. Anderseni ja vendade Grimmide muinasjutte, R. L. Stevensoni, A. Dumas’, Shakespeare’i jpt loomingut ning müüte ja eeposi – kuningas Arthuri legendid ja Nibelungide lood sealhulgas.
Lasteraamatukogus eksponeeritud pilte silmitsedes tekib küsimus, kuidas ja millega on need tehtud. Märksõna „segatehnika” on liiga üldsõnaline ja võib tähendada mida iganes. Näib, et taustade puhul kasutab ta sageli nn monotüüpia võtet, ehk siis aluspaberi märjale värvipinnale vajutatakse puhas paber ja saadud tulemust kohendatakse kas metsaks, mägedeks või lossimüüriks. Mõnikord tundub, nagu kasutataks soolaterakesi, mis märjalt pinnalt värvi vähemaks imevad nagu siidimaali puhul. Tegelased ja detailid joonistab ta väga peene pintsliga ja nn kuiva akvarelli tehnikas.
Tulemus on lummav. Mitte ainult tehniline teostus ei tekita neis piltides imetlust. Hästi on tasakaalus realistlik kujutluslaad ja stiliseerimine. Vaataja tunneb end olevat keset eepost. Pildid tekitavad erilise tõstetud meeleolu. Nende esteetika ei keskendu hoogsale võitlusmöllule, verele ja pisaratele. Piltides on pigem tegelaste ajend, motivatsioon neid tegusid teha. Enamasti on see üllus, õilsus, õiglus, eneseohverdus, truudus, ustavus. Piltides on palju keskaja sümboleid. Kunstnik pidi tõenäoliselt väga palju töötunde pühendama n-ö taustauuringuile.
Tatarnikau on saanud rohkesti auhindu Valgevenes ja välismaal, esinenud isiku- ja ühisnäitustel maailma paljudes riikides. Nüüdsest võib selle aukartustäratava nimekirja lõppu lisada ka Eesti, sh Haapsalu. Tatarnikau pildid jäävad lasteraamatukogusse augusti lõpuni.
Krista Kumberg