On pühapäev Pürksis ja peale selle veel pööripäev. Österby sadamas seisavad suured sõjaväeautod ja sõdurid jalutavad paaris mööda muuli. Märkamatult tekib trots mundrite vastu ja punun umbjalu veeni, nagu kohe tuleks needsamad sõdurid ja keelaks ujumise. Alateadlikult kuuluvad sõdurid, käsud, keelud ja lasud kokku. Mälupilt kergitab pinnale aja, mil Noarootsi oli strateegiline tsoon koos paljude mundrite ja püssidega.
Pärast suplust kaob hirm ja uurin sõbraliku olekuga sõjaväepoistelt, mis nad siin teevad. Tuleb välja, et mõnel nende seast on käsil jalgsirännak, et saada leitnandiks, ja Pürksi kooli juures on üks kontrollpunkte, kus neil tuleb maha pidada isamaaline kõne. Pärast kolmepäevast teekonda – 106 kilomeetrit selja taga, villid jalgel, rammestusest nõrkenud ja külarahva ees – peavad sõdurid esinemisjulgust näitama.
Kooli juures ootabki juba punt lapsi, mõned täiskasvanud ja paar mundris meest. Tuleb välja, et see on Paldiski jalaväepataljon Kalevi ja et Noarootsi kooli lapsed on neil juunikuu alguses külas käinud, siis sai selline asi kokku lepitud. Kõige huvitavam on see, et sõdurid, kes retkelt Pürksisse jõuavad, ei oska aimatagi, mis neid ees ootab: kõne ja külarahvas tuleb neile üllatusena.
Kõne ettevalmistamiseks on aega kümme minutit. Edaspidi peavad noored seersandid olema võimeline innustama noori sõjaväelasi. Tundub huvitav väljakutse, kuigi ise olen patsifist ja
sõtta ja tapmisesse ei usu, ükskõik, kelle või mille nimel. Sellegipoolest tunduvad sellised katsumused innustavad, sest aitavad tuua välja iseloomu tugevusi ja nõrkusi ning kristalliseerida just tugevat poolt endas.
Esimene seitsmene punt jõuab kohale ja on valinud kõnepidajaks naisterahva. See räägib, et teda on lapsest saati huvitanud kaitsmine. Rännaku juures peab ta kõige raskemaks villis jalgadega kõndimist, päevas on sõdurid kõndinud 36-40 kilomeetrit. Mõned sõdurid lonkavad ja mõned on ilmselgelt rampväsinud.
Teise pundi kõnet peab teatriandega noormees, kelle jutt on üksjagu naljakas ja tõsine, pole selge, kas ta on irooniline ja usub seda kõike või mitte. Tema jaoks on isamaalisus see, et ühel päeval ei ole tema hinges enam kevadet, vaid on ristis hambad, verised huuled ja mõõk, mis
lõikab terast. Kõval häälel ja ilmekal näol annab ta edasi tunde, mis võib tekkida sõjas.
Järgmine noor mees räägib puhtsüdamlikult vabadusest süüa jäätist ja panna tassi seda, mda hing ihaldab, mitte seda, mida keegi käsib.
On pööripäev ja kohalikest taimedest tehakse kannutäis teed, neeis on kõige rohkem väge. Lastel ja kõigil on põnevust maa ja ilm, vanad ja noored mu ümber tekitavad vägeva kogukonnatunde, kohalik mees ja bussijuht Laika, kes on vabatahtlikus päästes, jooskeb bussi, kihutab päästeautoni ja edasi autõnnetuskohale. Vallavanem Triin Lepp riisub Österbys jaanipeoks platsi puhtaks, mõned mängivad tennist. Sõdurid kõnnivad edasi Österbysse, kus pääsevad kõnnist ja autod viivad nad autasustamisele Haapsalusse.Igaüks ajab oma rida ja saab oma tasu.