Sageli kipume oma karvaste sõpradega suheldes võtma meie omavahelist läbisaamist kui täiesti loomulikku asjade käiku. Aga kui loomulik on, et 600kilone hobune allub 50kilosele ratsanikule? Või et koer täidab omaniku käsku nii täpselt, et kommunikatsiooniks piisab vaid mõnest viipest ja pilgust? Mõnikord ei olegi need asjad väga loomulikud ja on vaid sekundite küsimus, millal teevad loomad kannapöörde ja meile ootamatusi tekitavad. Kõige enam just stressioludes.
Just loomaarstiga kohtumine on loomadele tihtilugu erakordne stressiallikas. Kliinikus, täiesti võõras kohas tuleb lasta täiesti võõral inimesel, loomaarstil, enda kallal igatepidi toimetada. Nii mõndagi looma teeb selline asi väga tagasihoidlikuks. Koerad, kes istuvad kodus omanikele pähe, on siis loomaarsti juures olles murust madalamad ja väga koostööaltid. Naljakal kombel eriti siis, kui omanik looma juurest lahkub. Paljud loomaomanikud teavad seda, ja kui siis Muki üritab kõrvade puhastamisel taas tsirkust teha, lahkub omanik lihtsalt otsustavalt ruumist. Ennäe imet, järsku ongi Mukil kange tahtmine loomaarsti iga soov täita. On aga ka vastupidiseid variante. Kodus täiesti rahuliku ja meeldiva iseloomuga kass võib loomaarsti juures suures paanikas rabelda käest lahti ja tingimata kõige madalama kapi alla peitu pugeda. Sealt paistavad siis ainult veel välgatavad küüned ja sähvivad hambad, vastuvõturuumi täidab aga ühtlane tigeda kassi laul. Visiidile võib neil puhkudel kuluda tund ja rohkem, sest kurjaks aetud Miisut kapi alt välja saada on kõike muud kui lihtne.
Mõningail puhkudel on väga hea, et on abivahendeid loomade ohjeldamiseks või siis endale suurema turvalisuse tagamiseks. Üksikud koerad kannavad juba kliinikusse tulles suukorvi. Nende omanikud teavad, et võõrastega võib koer ootamatult käituda, ja koer on suukorviga harjunud ega tee sellest väljagi. Suukorv annab tegelikult turvatunde nii inimesele kui ka koerale endale. Seda kandes ei ole koeral võimalik „valesti” käituda (ehk ähvardada või lausa hammustada), seega ei juhtu ka, et koer peaks saama selle eest karistada. Selles võtmes ei tasuks suukorvi pähe panekut erilise traagikana käsitada. Loomaarstina on alati hea juba ukse vahelt siseneva patsiendi näo järgi aru saada, mis iseloomuomadustega võiks tegu olla. Üks kõige sagedamaid „kurilasi” on seejuures tihtipuhku taksikoerad ja terjerid, rääkimata loomaarstist, kes valimatult enda omanikke paika panevad. Neile lihtsalt ei meeldi, kui käitutakse vastu nende tahtmist, ja sellest annavad nad selgelt märku. Kui mulle siis jälle teinekord üks üdini viisakas ja kannatlik taks patsiendiks satub, ei suuda ma kunagi oma imestust ega rõõmu varjata. Nii mõnigi suur koer on nende väikeste kõrval silmatorkavalt kannatlik ja alandlik. Siiski on ka nende seas erilisi karaktereid. Mäletan, kui ühel korral sõpradega Tallinnas ühte loomakliinikusse sattusin, kus nende koer pidi minema ortopeedi visiidile. Välisuksest sisenedes kõlas esimese asjana kõrvu kile hädakisa ja röökimine. Sõbrad vaatasid üksteist hirmunud pilgul ja otsustasid kisa järgi, et siin vist tehakse küll lõikusi ilma narkoosita. Uksest kaugemale saades vabanes pilk koridori peale, kus suurte pingutuste all kolm inimest ühte alaska malamuuti maad ligi surusid, sel ajal kui neljas tegeles tõepoolest lõikusega. Nimelt küünte lõikusega. Mõnikord võivad ka näiliselt valutud protseduurid olla seotud suurte pingutustega.
Kuigi kassid on koertest tunduvalt väiksemad, on neid tihtipeale väga palju keerulisem ohjeldada. Ka kassidele on suukorvid, mis on rohkem nagu maski moodi. Seda pähe pannes läheb aga enamik kasse veel eriti närvi. Alternatiivselt kasutatakse rätiku sisse mässimist ja ka tugevasti kinni käivaid kotte. Mõnele ei aita aga miski ja siis peab panema kassi rahustite alla, et saaks teda üldse lähemalt uurida. Viimati sellise kassiga kokku puutudes vaatasin kergendatult, kuidas vägagi tige kass oma mõnusat und naudib. Katkusin siis puuri lahti ja tahtsin hakata juba kõrvu puhastama, kui näiliselt täiesti sügavalt magav kass järsku silmad pärani lahti kiskus ja välkkiirelt mulle käpaga äsas. Järgmisel hetkel magas ta edasi. Nagu poleks midagi juhtunud. Ainult laua juurest kaks meetrit eemale hüpanud omanikud olid mulle tõenduseks, et ma ei olnud endale seda seika lihtsalt ette kujutanud. Ka koduloomad võivad olla nii mõnigi kord vägagi kiskjate moodi.
Ann-Mari Anupõld
Väga mõnus lugemine ja mõndagi tuttavat. Minu kodustes oludes ässa täis kass on arsti juures hirmust teovõimetu, laseb süsti teha ja mida iganes vaja.