6.
Piletid käes ja kõik ilusasti kirjas, millal ja kus, hakkasime plaani ritta seadma. Väike hirm muidugi oli, kas leiame kõik kontserdipaigad üles, kuigi igal piletil oli seletus ja hotelli nimi peal. Õhtutega oli asi klaar, aga päevade sisu oli tarvis järjekorda panna.
Arvasime, et jõuame päevas paari hotelli juurde kuuluvat imetleda ja kui aega jääb, siis käia ka mõnel näitusel või muuseumis. Tuligi välja – tagantjärele tarkusena –, et tegime täiesti õigesti. Praegu on küll naljakas mõelda, et oled võõras linnas ja külastad seal hotelle. Mõnel päeval ei jõudnud kahes hotelliski uudistamas käia. Aega kulus ka möödaminnes kauplustes käies, üht-teist ostes. Samuti tuli mõelda söögipoolise peale. Seal linnas hommikusöök ööbimise juurde ei kuulu. Igalt poolt sai osta kilekarbis võileibu ja salateid, kõikvõimalikes ja võimatuis kooslustes.
„Niimoodi nad end paksuks söövad,” oli Timo arvamus. Seda kinnitas meid ümbritseva rahva välimus. Eristusid turistid ja puhkajad. Õnneks oli see osa inimestest ülekaalus.
Esimene kultuuriüritus oli Jan Rouveni illusiooniprogramm hotelli Tropicana Las Vegas sõusaalis. Oli kaks tingimust vaatajaile: ei tohtinud pildistada ega filmida ning need, keda kutsuti juhusliku valiku teel lavale, pidid oskama perfektselt inglise keelt.
Piletimüüja teadis seletada, et Jan Rouveni peetakse maailmakuulsa mustkunstniku David Copperfieldi mantlipärijaks. Kas oli see meie ärarääkimiseks või on see ka tegelikult nii, ei oska öelda. See, mida ta meile pakkus-näitas, oli muidugi võrratu. Parimaks pidasin numbrit, kus tal pandi käed-jalad raudu ja ta uputati vett täis akvaariumi. See suleti veel lukkudega ja kaeti uputatu rabelemise saatel suure linaga. Kopsudes oleva õhu varal lubas ta end vabastada ja veest väljuda.
Ajal, mil kogu saal ohkis, kustus üheks silmapilguks valgus. Siis tõmbas abiline lina akvaariumilt ja seal lahti läinud luugist (!) ronis välja kena märg kaunitar. Siis lülitati valgus saali ja meie pingirea otsas, saali vahereas, meist paari tooli kaugusel, seisis veest tilkuv Jan. Rahvas tõusis püsti ja aplodeeris.
Timo nägi sellist programmi esimest korda. Kogu tee hotelli korrutas ta aina, kuidas on sellised trikid võimalikud, kuidas neid tehakse. Hiljem käis ta ka David Copperfieldi illusiooni- programmi vaatamas. Pärast seda polnud ta kiitusega kitsi. Küsisin, kas oli parem. Tema arvamus oli, et tunda oli meistri kätt.
Enamik kontserte ja sõusid algas kell seitse, mõni ka kell üheksa. Tol õhtul alustasime hotelli minekut üheksa paiku, kuigi programm lõppes veerand üheksa. Seal on kombeks, et esinejad suhtlevad pärast esinemist külastajatega. Pildistavad koos soovijatega, jagavad autogramme, flaiereid, pilte. Sattusin välja minnes suhtlusleti lähedale, palusin Jan Rouvenilt tema pildi koos autogrammiga ja kinkisin Timole.
Kodutee oli põnev. Nägime, kuidas elab ja hingab Las Vegas õhtul. Sõnu ei jätku, et seda kõike kirjeldada, tegelikult peab kõike ise nägema. Ühes kohas mängib tšelloduett klassikatöötlusi, veidi edasi kutsub väga napis varieteeriietuses näitsikutepaar endaga koos pildistama. Järgmisel tänavanurgal kõlab terve orkester, mängides moes olevaid meloodiaid. Veidi edasi pakub naisterahvas tõukutsikaid, koeraema väärikalt kõrval istumas.
Siis märkame rahva seas sebimas ja midagi möödujaile pihku pistmas oranžides ülepeapõlledes naisterahvaid, sekka mõni mees. Trügisin lähemale ja haarasin fotoka. „Orgasim clinic” oli nende tegelaste põlledele kirjutatud. Üllatus, üllatus! Möödujaile pakuti viieseid pakette, visiitkaartidest veidi suuremad, mõlemal küljel kaunid peaaegu alasti tütarlapsed. Telefoninumber ja tunnihind 45–150 dollarit. Maakonnas on aga prostitutsioon keelatud. Mis see siis on? Mida teha tuleb? Helistada kaardil olevale telefonile, aga edasi? Kas tütarlaps tuleb minu hotelli numbrituppa või tuleb auto hoopis minule järele ja viib ei tea kuhu?